Kuidas eksist üle saada?

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kui telefon oleks elusolend, ei kadestaks ma teda. Teda vihatakse, teda loobitakse ning sunnitakse padja alla vaikima ... Ja ainult sellepärast, et keegi jättis kellegi maha. Mees või naine, vahet ei ole, kelle tunded enne otsa saavad.

Ühe neiu päevikust: „Kui sa oleksid minu kõrval, ei oleks ma hakanud pöidlaküünt närima ning ohjeldamatult šokolaadi sööma. Kui poleks seda stressi, mis pärast sinu lahkumist mind oma haardesse võttis, poleks mul neid vastikuid vistrikke sellest hiigelsuurest kogusest šokolaadist - pean ju kusagilt oma endorfiinid kätte saama. Olen läbi lugenud hulgaliselt praegu minule nii olulist kirjandust: „Õppige ennast armastama“, „Lõpetage muretsemine ja hakake elama“, „Üksi, kuid mitte üksik“.

Mul ei ole enam nii valus kui vahetult pärast sinu sõnu „Me ei ole teineteisele loodud“ ning kui lahkusid. Kui sa aga tagasi tulid, oleksin peaaegu minestanud rõõmust ja lootusest. Siis aga selgus, et sa lihtsalt unustasid mõne oma asja, vastik väiklane ihnuskoi. Sõbrannad on minu pärast mures. Nad tõid mulle väga olulise raamatu teemal, kuidas unustada oma kunagine silmarõõm kolme päevaga. Otsustasin järgida kõiki raamatus olevaid nõuandeid.

Esimene nõuanne: ekstreemsus! Seda ongi mulle vaja. Sõbranna oli nõus koos minuga ühele langevarjuhüppele tulema. Pärast kohustuslikke treeningtunde lendasime pilvede alla. Koos kiivri ja muu atribuutikaga meenutas sõbranna millegipärast piirivalvekoera. Vist oma tõsise silmavaate tõttu. Juba üleval õhus mõtlesin ümber ja ütlesin instruktorile, et ma ei hüppa. Tema ainult noogutas, naeratas ... ja lükkas mu taevast alla! Ma ei suutnud uskuda, et andsin omakäeliselt ära hunniku raha, et astuda sinu pärast tühjusesse.

Et sa vajuksid põrgusse, et kõngeksid seal ... Terve minut vabalendu! All paistab kõik sinine, roheline, kollane, pea kohal särab eredalt päike ... ja päästev kuppel. See on fantastiline! Ainult ülevad mõtted keerlevad peas: miks oleme nii väiklased, jookseme ringi oma pisimuredega, unustame sõpru, unustame helistada emale, solvume iga tühja asja pärast. Peab hoolima üksteisest ning nägema enda ümber looduse ilu. Ei tohi unustada, et inimene on loodud õnne jaoks, nagu lind lennuks.

Maandumisel oli selline tunne, nagu hüppaksin teise korruse aknast asfaldile. Kõik lihased valutasid. Mõtlesin, et sina küll ei julgeks sellist hüpet ette võtta, ja palju kergem hakkas.

Teine nõuanne: kassimaja. Tegelikult mul juba oli kass Tolik. Kuid töökaaslane lendas soojale maale puhkama ja oma seisundit arvestades olin nõus võtma tema kassitüdruku oma hoole alla. See oli väga kergemeelne otsus, kuid sinule mõelda mul polnud enam tõepoolest mahti. Külaliskass ei pidanud miskiks oma külalise seisust ega jäänud sugugi viisakaks. Kohe hakkas ta Tolikut ründama, oma kassikeeles viimaste kräunatustega teda sõimama, isegi urisema. Ta peksis sabaga endale raevukalt vastu külgi, kriipis tapeeti ja ronis mööda kardinaid üles lae alla. Paar korda äsas Tolikule käpaga. Pärast võõrkassi okupatsiooni polnud mul aega sinule mõelda umbes kuu, sest tegin remonti.

Kolmas nõuanne: rahu ja sisemine valgus. "Jooga - seda on meile vaja, et unustada kõik muu," ütles sõbranna ja vedas mu fitness-klubisse. Oletan, et tal oli ka omakasu mängus. Näiteks: too sõber kaasa ja saad ühe kuu tasuta treeningaega.

Meie instruktor on suurt tasu väärt. Ta on käinud Tiibetis, Indias, Hiinas. Teab rääkida lugusid kivikestest, taimedest, ruunidest. Varsti avaneb tal kolmas silm. Algul tundus see kõik mulle naljakas, kuid varsti unustasin sinu.

Väga huvitav oli mäng energiavoogudega, kui sidusime valgust sõlme. Ka siis, kui vaibakestel lebades kujutasime, kuidas üle kogu keha avanevad lilled: sinised, lillad, kollased ... Kui suudaks veel mitte mõelda sinule ka treeningtundide vahepeal.

Neljas nõuanne: nüüd olen uus. Muutke soengut, värvige juuksed uue särava värviga, ostke uus vapustav kleit. Siis aga pidusse! Tore oleks, kui teel sinna kohtuksime sinuga ja sul vajuks lõug imestusest rinnani, keeraksid oma kaela kahekorra, et mulle järele vaadata.

Tead, mis, kallis. Mitte midagi õudset ei juhtu, kui luristad kokteili kõrrega ja kui korrastad end kakskümmend minutit sõbrannaga daamide ruumis, et siis jälle kolm tundi järjepannu tümpsu järgi väänelda. Vähemalt ei teinud keegi mulle selle pärast märkusi. Kindlasti suudleb minu uus kutt sinust paremini, me lihtsalt ei jõudnud veel selleni. Aga üsna pea unustan sinu, olen juba poolel teel.“