Iga notar puutub aeg-ajalt kokku inimestega, kes on abielus, kuid ei ela juba mõnda aega perekonnana koos. Olenemata põhjustest, miks abielu on lahutamata jäänud, on mõned juriidilised nüansid, millega sellise valiku teinud inimesed peavad arvestama.
Kõigi kuni 2010. aastani sõlmitud abielude puhul kehtis seaduse alusel varasuhtena varaühisus, välja arvatud juhul, kui abikaasad olid omavahel sõlminud abieluvaralepingu, mida tehti suhteliselt harva.
Alates 2010. aastast tuleb kõigil abiellujatel teha valik varaühisuse, varalahususe ja vara juurdekasvu tasaarvestuse vahel, kuid ka viimaste aastate praktika kinnitab, et varaühisus on kahest ülejäänud võimalusest populaarsem. Seega võib öelda, et valdava enamiku Eesti abielupaaride varasuhteks on varaühisus.
Samuti võib ammu „kadunud” abikaasa surma korral ilmneda, et enda teada üksinda ostetud korterit või maja tuleb ootamatult jagada abikaasa „uuest elust” lastega.
Ühisvara tähendab lühidalt öeldes seda, et abielu jooksul ostetud asjad kuuluvad mõlemale abikaasale ühiselt, sõltumata sellest, kumb nende eest maksis või kumma nimi on kirjas mõne registri omanikulahtris. Sageli kõnekeeles kasutatavat väljendit „nimele vormistamine” ei ole juriidilises keeles olemas ja abielus inimese puhul on omanikustaatuses määravaks hoopis see, mida ütleb perekonnaseadus.
Kuni 2009. aasta lõpuni ei tuntud müügilepingu sõlmimise juures enamasti huvi ostja perekonnaseisu vastu. Alates 2010. aastast on notar kohustatud lepingusse märkima, kas asi hakkab kuuluma ühisvara hulka ja kui hakkab, siis laskma registrisse kanda mõlema abikaasa nimed, kuid üldiselt ei ole nõutav, et teine abikaasa seejuures tehingus osaleks. Erandiks on juhtum, kui ostetud asjale soovitakse kohe näiteks hüpoteeki seada, seda saab teha ainult mõlema tulevase omaniku osalusel. Seetõttu tuli vana perekonnaseaduse kehtimise ajal sageli ette olukordi, kui ostja ei teadnud, et ostetud asi sai tema ja abikaasa ühisvaraks ja kaasa ei pruukinud ostust sootuks midagi teada.
Probleemid tekkisid ja tekivad siis, kui sellise varaga on vaja teha järgmine tehing – asja müüa, kinkida, pantida või inimese surma järel pärida. Kinnisasjade ja osaühingute osade puhul tuleb selleks sõlmida notariaalne leping ja notar peab kontrollima, kas tehingut teha sooviv inimene võib seda teha üksi või on vaja ka abikaasa nõusolekut. Kui kohtuvaidluse korral saab kohus võtta arvesse seda, kes asja eest maksis ja kas abikaasad elasid koos, siis notar selliseid hinnanguid anda ei saa. Ühisvaraga tehingu tegemisel peavad osalema mõlemad abikaasad ning pärimisel saavad pärijad endale ainult surnud abikaasa osa. Abikaasa, kellega enam ammu ei suhelda, tuleb sellisel juhul üles otsida ja võib juhtuda, et ta soovib saada endale osa müügihinnast või surma korral nii enda poolt varast kui osa pärandist.
Ühisvara tekib seni, kuni abielu juriidiliselt kehtib. Kui üks abikaasadest soetab vara pärast lahkuminekut, kuid enne lahutust, on see samuti seaduse kohaselt nende ühine vara, kuigi koos enam ei elata. Pärast lahutust ostetud asjad enam ühiseks ei muutu. Arvestada tasub, et lahutuse fakt ise automaatselt abielu ajal soetatud vara lahusvaraks ei muuda, seega tuleb soetatud asjade kuuluvus ühisomandi lõpetamiseks iga asja suhtes eraldi kokku leppida. Kinnisvara ja osaühingu osade puhul tuleb selline kokkulepe sõlmida notari juures.
Kui sureb inimene, kes ei ole teinud testamenti, päritakse tema vara seaduse järgi. Esmajoones on sel juhul pärijateks lapsed ja abikaasa. Kui lapsi (ega lapselapsi) ei ole, jagab abikaasa pärandit koos lahkunu vanemate või õdede-vendadega. Kui ka selles sugulaste ringis kedagi ei ole, pärib abikaasa kogu pärandi ja lülitab pärimisest välja need, kes olid surnu sugulased vanavanemate kaudu. Aeg-ajalt juhtub, et pärijate ringi ilmub abikaasa, keda sugulased üldse oodata ei osanud, sest lahkunu polnud temaga aastaid või aastakümneid koos elanud. Samuti võib ammu „kadunud” abikaasa surma korral ilmneda, et enda teada üksinda ostetud korterit või maja tuleb ootamatult jagada abikaasa „uuest elust” lastega.
Seadusjärgset pärimist saab tühistada testamendiga, kuid selle juures on oluline teada sundosast. Lisaks töövõimetutele lastele ja vanematele on õigus nõuda sundosa ka töövõimetul abikaasal, kes jääb testamendi järgi pärimisel pärandist ilma või saab vähem, kui oleks tema sundosa suurus. Sundosa ei ole siiski kaasomand pärandvaraks olevatest asjadest, vaid rahalise hüvitise nõue teiste pärijate vastu ning selle suuruse teadasaamiseks tuleb lasta pärand hinnata. Sundosa saamise õiguse või selle suuruse üle vaidlemine kellegagi, keda pole kunagi varem kohatud, võib olla lähedase inimese kaotanud inimestele ebameeldiv üllatus.
Abikaasadel on seaduse järgi ka kohustus teineteist toetada ja abistada. Kui inimene iseseisvalt majanduslikult toime ei tule, peavad teda toetama lähemad sugulased.
Abielus inimese kohta ütleb perekonnaseadus, et ennekõike peab abivajajat toetama tema abikaasa ja alles siis, kui abikaasal ei ole selleks võimalusi, võib ülalpidamist nõuda sugulastelt. See tähendab, et lahutamata abielu korral võib ühel päeval saabuda nõue oma seaduslikku abikaasat majanduslikult toetada. Lahutatud abikaasa suhtes tekib ülalpidamise ja toetamise kohustus ainult väga erandlikel juhtudel.
Noorematel naistel on kasulik teada sedagi, et kui pärast lahkuminekut, kuid enne abielu lahutamist peaks sündima uue elukaaslasega laps, peab seadus seda last abikaasa lapseks ning asja „õigeks ajamine” võib olla pikk ja vaevaline protsess.
Kõik see on mõistagi vastastikune. Inimene mitte ainult ei pruugi ühel päeval seista silmitsi soovimatu ühisomaniku, pärija või ülalpeetavaga, vaid võib endale üllatuslikult avastada endal olevat vara, mille olemasolust tal aimugi polnud. Lahus elavad abikaasad võiksid mõlemaid võimalusi endale teadvustada ja kui need ei meeldi, siis abielu lahutada ning tekkinud ühisvara jagada. Pikas perspektiivis on reeglina lihtsam teha paberid elu järgi, mitte hakata elu paberite järgi ümber korraldama.