Uriinipidamatuse korral ei peaks trennist loobuma

Igasugune füüsiline aktiivsus on ka uriinipidamatuse korral oluline. Kõige olulisem on aga treenida vaagnapõhjalihaseid ja olla selles järjepidev. Foto: Caro / Scanpix

Uriinipidamatuse korral ei soovi inimesed sageli seltskonnas viibida, seavad oma käike nii, et tualettruumid oleks alati lähedal ja sageli loobutakse ka füüsilisest tegevusest. Uroloogia õde Ivi Persidski kirjutab Terviseuudistes, et sellega tekitatakse hoopiski n-ö nõiaring. 

„Füüsilise aktiivsuse languse tulemusena langeb vaagnapõhja lihaste toonus veelgi, ning uriinipidamatus hoopiski suureneb. Mõõdukas aktiivsus ja vaagnapõhjalihaste harjutused võivad mõjuda hoopiski soodsalt ja vähendada pidamatust,“ sõnas ta.

Nii näiteks on võimlemine väga oluline ja sageli peamine vahend inkontinentsi ravis. Vaagnapõhjalihaste harjutusi võivad teile tutvustada nii arstid, õed, kui ka füsioterapeudid. Harjutusi peab tegema vähemalt 2-3 korda päevas ja minimaalselt 3-6 kuu jooksul.

„Põhiline märksõna siin on: järjepidevus. Mõnikord võib harjutuste positiivne efekt avalduda alles poole aasta möödudes. Kahjuks siin kiireid lahendusi ei ole ja oluline on mitte alla anda peale paari nädalat harjutuste tegemist,“ lisas ta.

Loe pikemalt siit.