Proteesidega daamid tantsivad toolidel

Südamestimulaator või proteesid ei sega tantsimist. Vähemalt mitte kümnetel eakatel maakonna päevakeskustes, kes liigutavad end kaerajaani või saksa šlaagri saatel toolidelt tõusmata.

Tumedapäine vanaproua lükkab käimistuge ühe Imavere kahekorruselise maja trepikoja juurde. Seal asub eakate päevakeskus. Ratastega sõber jääb välisukse juurde ootama 77aastast Virvet, kes liigub tasakesi välistrepist üles. Sealt on veel üheksa astet esimese korruseni. On neljapäeva ennelõuna. Kella 11st puudub mõni minut.

„Kas oleme kõik kohal või on veel kedagi tulemas?" küsib 80aastane Milvi Nõmmik. Tema on juhendanud päevakeskuses kord nädalas toolitantsutundi juba 16 aastat. Käis Tallinnas koolitusel ja sai kaasa ka plaadi lugudega. Ühe toolitantsu, kaerajaani on Nõmmik ise teinud. „Kohaldasime selle endale sobivamaks," täpsustab ta.

Meeli (79) arvab, et vist on kõik kohal, osa vanaprouadest on haigeks jäänud. Seega on neid sel korral neli. Ka 86aastane Helgi ütleb, et ei saanud vahepeal mitu kuud kohal käia. Nüüd jälle saab ja see on üks hea põhjus kodust välja tulla. „See on nii mõnus, teeb liigesed lahti," kiidab 77aastane Virve.

Vahel on selg hullem kui märg.

Temaga nõustuvad ka teised.

Kaerajaaniga nad alustavadki. Tantsuks on vormitud nii puuraiduri kui ka laisa pagari tegemised. Aeg-ajalt tuletavad naised üksteisele meelde, mis on liigutuste mõte. „Koored viskame üle õla, nüüd rullime,"selgitab Nõmmik juurde.

Tantsude vahele räägitakse muudki: kes on sündinud, kes haigeks jäänud või terveks saanud, kuidas lastel-lastelastel läheb. „Kõik jutud saame ära räägitud," sõnab Meeli lustlikult.

Toolitantsu tantsitakse sealkandis ka väljaspool päevakeskust. Näiteks sünnipäevadel. Kordamööda jutustavad nad juubelitest, kus sõltumata vanusest on pidulised kaasa tantsinud. Laua tagant tõusmata. „Meie oleme siis ette näidanud ja inimesed laudade taga teevad järele," ütleb Meeli.

Kui Imavere toolitantsus pole midagi keerulist ka esimesel korral kaasa tehes, siis Paide eakate päevakeskuses kaks korda nädalas tehtav toolivõimlemine Maimu Lombi juhendusel nõuab keskendumist. Ja koordinatsiooni.

Lomp võtab harjutusi tehes arvesse, et mõnel on proteesid, teisel stimulaator. Aeg-ajalt ütlebki ka ühele või teisele: „Sina seda ära praegu veel tee, sul on selleks vara." Ennast Lomp oma kahest proteesist segada ei lase, vaid teeb särtsakalt muudkui uusi harjutusi.

Lombi harjutustepagas, mida ta vaheldumisi saksa šlaagrite ja estraadihittide, aga ka uuema popmuusika saatel ette näitab, näib olevat lõputu. Nende seas on harjutusi, mis tunduvad lihtsad, kuid mõne puhul tekib hirm jääda eakatega kaasa võimeldes häbisse.

Näiteks siis, kui rootsikeelse „Mary-Lou"saatel Lomp koordinatsiooniharjutusi teeb ise hoogsalt kaasa lugedes. Ikka üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa. Ja siis jälle järgmine.

Jutustada pole aega, õhku täidab keskendumine. Kord püsti, siis jälle istudes, selg vastu seljatuge, siis jälle tooli serval. Toolidele lisaks on võimlemisse kaasatud istumispallid.

Võimlemine annab hea koormuse, kinnitavad eakad. „Vahel on selg hullem kui märg, sõnab Milvi Alev (79).

Enamik ligi paarikümnest sussides-sokkides võimlejast ongi vanuses 70-80 eluaastat. Vanimad käijad on lausa üle 90.

Seda, et osal võimlejaist on igapäevaliikumine raskendatud, ei suuda võimlas pühendunult end painutavaid eakaid vaadates küll uskuda. Välisuste taga ootab perenaist nii mõnigi käimistugi.

Tagasi üles