See aeg on möödas, kui vana mööblit peeti rämpsuks

Foto: Tsunftijänes

„Vana mööbli turg on sassis,“ tõdeb Eesti üks tuntumaid mööblirestauraatoreid Mati Raal, kes juhib Viimsis oma mööblirestaureerimise perefirmat Tsunftijänes. „Piirid on lahti ja üle piiri liigub koormate viisi nimetut uusantiiki ja ka antiikmööblit,“ lisab ta.

Vanemat kui saja aasta vanust mööblit nimetatakse antiigiks. Raali sõnul on rahvusvaheliselt tunnustatud piiriks sada aastat. Ka möödunud sajandi 1930ndate mööbel on juba antiik, 1950ndate oma aga retro või moodsama nimetusega vintage, mis on moes, nagu selle aja rõivadki. „See pole antiik, kuid selgi on oma koht,“ hindab Raal 1950ndate toakraami.

1920ndate ja 1930ndate mööbel on Raali sõnul väga hea kvaliteediga. Põhjus selles, et tegijaiks olid oskustöölised, kel olid kasutada head materjalid nagu pähklispoon, mahagon ja muu taoline. Sama vormi järgi tehti asju ka veel pärast sõda isegi 1950ndate algul, kuid siis anti mööblitegijatele viisaastakuplaanid ning raha ei raisatud väärispuidu peale. Materjalis hakkas valitsema kodumaine kask ja töö kvaliteet muutus.

 

Aina rohkem tuleb Tsunftijänesesse pensionäridest tellijaid, kes lasevad toakraami korda teha, et see lastele kinkid

Vana kvaliteet on hea

Just seetõttu, et vanasti valmistati asju korralikult, on neid kergem restaureerida. „Me teeme hea meelega korda ilusat käsitööd või ka vabrikutööd, kus on tunda meistri kätt,“ tutvustab Raal oma tsunfti köögipoolt. Uuemate, nii öelda üle käe tehtute ennistamise tulemus võib kehvem jääda.

„Õnneks on inimesed hakanud vana mööblit hindama,“ tõdeb Tsunftijänese juht. Ja vanus ei tähenda enam kindlasti kõrgemat hinda. Kõige tähtsamaks on saanud vana asja mälestusväärtus. Objektiivse hinna määrabki see, kui ese on isa või vanaisa tehtud, sõja üle elanud, perekonnale tagasi saadud. „Selliste asjade väärtust ei saagi rahaliselt määrata,“ tõdeb Raal. Nii võib ennistamise hind kujuneda suuremaks, kui on asja väärtus ostu-müügi portaalis. Kuid mälestusväärtuse tõttu ollakse valmis maksma kordategemise eest.

Paljud inimesed on võtnud sihiks osta Eesti asju, et lasta need taastada ning neid koguda. „See on missioon nagu Eesti maalide ostmine,“ arvab Raal. Ka missioonitundest tehtud ost on rahapaigutus.

Tuntud kodumaised tootjad

Eestimaise mööblitoodangu seas on Lutheri tehases valmistatu kõige kuulsam. „See oli suur tehas, kus tehti laiatarbemööblit,“ kirjeldab Raal, kes on põhjalikult seda valdkonda uurinud.

Lutheri kõrval oli teine mitte vähem tähtis aktsiaselts Massoprodukt, kes tegi vastuoksa nimele uhket tellimusmööblit. Tuntud oli ka firma Birk co Wunderlich, kes meisterdas 1930ndatel aastatel sisustuse presidendilossile. Oru lossi mööbli aga projekteeris Pärnu kuulsaim arhitekt Olev Siinmaa ning see valmistati Pärnus. „Siinmaa jõudis projekteerida Pärnus funkvillasid, mis oli moesõna, ja joonistada tänapäeva mõistes uusantiiki,“ jutustab Raal. Oru lossi varast on Eestis säilinud vaid mõned üksikud esemed.

Enne sõda tehti toakraami paljudes väiketöökodades, 1–3 mehe tööstusi oli Tallinnas ligi 40, sama palju Pärnus, Tartus ja Narvas. „Neid võis olla kokku paarsada,“ oletab Raal. Osa neist tegi vaid polsterdamistööd, osa ka uhkemat mööblit. Luther on tuntuim seetõttu, et tema toodang oli kõige suurem ning kõva mööbli kõrval tehti vähesel hulgal ka pehmemat, niinimetatud raadiotoole. Need painutatud puidust käetugedega toolid olidki mõeldud raadio kõrval istumiseks ja kuulamiseks.

Mati Raal ütleb, et meel läheb kurvaks, kui ta näeb, kuidas mööblikomplekte on kas päranduse jagamisel või selle ümber tekkinud vaidluste tulemusel lahutatud. Tema sõnul on mööbli väärtus ka selles, kuivõrd see moodustab tervikkomplekti, mida tänapäeval leidub harva.

Aina rohkem tuleb Tsunftijänesesse pensionäridest tellijaid, kes lasevad toakraami korda teha, et see lastele kinkida. Raal tunneb rõõmu, et inimesed on aru saanud: see aeg on möödas, kui vana peeti rämpsuks. „Paljud räägivad kahetsusega: no miks ma ära viskasin, põletasin või niisama ära andsin,“ jutustab restauraator. Ta arvab, et küllap on ka tänapäeval inimesi, kes topivad vana tooli ahju oletades, et sellest enam asja ei saa. Tema soovitab mööblieset mitte enne ära visata, kui seda pole asjatundjale näidatud.