Üllar Kerde: sport on see, mis mul hinge sees hoiab

Üllar Kerde. Foto: ARTUR SADOVSKI/PM/SCANPIX BALTICS

Urmas Vahe, Elukiri

Ta on väiksest peale olnud rohkem Juss kui Üllar Kerde. Juss seepärast, et ta pole just hiiglasekasvu, vaevu 1.70 venitab täis. Ometi on ta korvpallur ja mänginud kaks aastat isegi Kalevis – pealegi aegadel, mil meie korvpallikoondis oli Eesti visiitkaart.
 

Üllar on kahtlemata ka Eesti viimaste aegade edukaim kossutreener. Just tema käe all jõudis iseseisva Eesti koondis ainsa korra Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile. Ja tema juhitud TÜ/Rock on seni ainsa Eesti klubina jõudnud Euroopa karikasarjas nelja parema hulka.

Kas oled oma kasvu arvestades ikka valinud õige spordiala?

Jah, oleks ma Jaapanis sündinud, olnuksin pikk mees. Tõsisemalt rääkides: kui olin 10-aastane, tuli meie klassi treener Märt Kermon ja käskis trenni tulla. Need sõnad olid mulle kui käsk: saada temasarnaseks – see juba oli midagi! Olin küll kõige väiksem, ent mulle halastati ja lubati samuti trenni. Ju vist jäi minusuguse elu eest rabelemine ka treenerile silma.

Spordi juurde sattumine oli mulle kui elu esimene lotovõit ja olen sellele hetkele ääretult tänulik. Nagu möödaminnes õppisin ära ka näiteks suusatamise ja tulin sel alal noorteklassis isegi pealinna meistriks. Sama mängeldes tuli ujumine. Ilma spordita poleks ma kindla peale jõudnud eluvintsutustele vastu seista ja oleksin arvatavasti juba mulla all.

Võib-olla oleks jalgpall mulle paremini sobinud – mulle meeldib see väga. Mängisin ju jäähokit ka, aga kuna ma uisutada ei osanud, siis tulin ära.

Aga ehk seletab minu elukäiku ja valikuid hoopis see, et olen sündinud 1. aprillil – ja sel päeval on ilmale tulnud palju ilusaid, tarku, toredaid inimesi, nagu näiteks Ita Ever, Kaie Kõrb ning ärimees Hannes Tamjärv. (Üllar Kerde sünniaasta on 1954 - toim).

Aga tundub ikkagi, et mind on jumal loonud hoopis selleks, et näidata: selline inimene olla ei tohi; näete, mis siis juhtub, kui inimene on valesti välja kukkunud.

???

Olen selline tülikas tegelane. Ma jään kõigile ette, vaidlen sageli. Mul on kinnisideid, mida viin ellu.

See jonn on sind vist treeneritöös ikka aidanud ka.

Ehk ongi.

Kartsin nimelt Kalevis mängides hirmsasti, et kui suured mehed palli kätte ei saa, siis hakkavad nad hoopis mind põrgatama ja läbi rõnga viskama, aga treenerina sain korvpallis jätkata.

Olen spetsialiseerunud nõrga meeskonna treenimise peale: ükski teine treener ilmselt ei riskiks oma renomee täistegemisega. 1999. aastal hakkasin Tallinna Kalevi peatreeneriks, seni olin kogu aeg tänitanud, kui kehvad nad on. Siis toonane korvpallijuht Priit Vilba ütleski, et mida sa mulised, tule ja näita. Mis mul üle jäi.

Jõudsime EM-i finaalturniirile, 2001. aastal tulime Eesti meistriks. 2002. aastal leidsin, et siin on kõik mäda ja läksin ära Soome. Tulin tagasi ainult seepärast, et sain vanaisaks ja plaanisin ka oma vana kodu maha müüa. Aga andsin jälle sõrme. Läksin Audentesesse appi, olin Nybiti noorte juht, tulime meeste esiliiga võitjaks.

2007. aasta kevadel tuli minu juurde Riho Illak Tartust ja kutsus mind Tartu Rocki peatreeneriks. Ausalt öeldes kahtlustasin, et ta on täis. Ja kodused arvasid, et ma ei ole täie mõistusega, kui koha vastu võtan. Siiski: 2007 ja 2008. aastal olime juba kõige kõrgemal tasemel.

Võin ennast pidada omamoodi spordiprostituudiks, sest olen treeninud lausa üheksat kõrgliiga võistkonda. Kolm võistkonda on neljal korral tulnud Eesti meistriks, viis võitnud medali. Nii et kust aga raha pakutakse, sinna ka lähen.

Eesti korvpalli hiilgeajad paistavad olevat möödas. Miks on meie korvpall praegu selline kehvake?

Mulle tundub, et kitsamalt võttes ei ole me osanud hinnata kogemust. 1990. aastatel oli moes kõik vanad lahti lasta...

Enda kohta võin öelda, et tunnen kõiki 287 Eestis töötavat treenerit nägu- ja nimepidi. Selleks, et mitte millestki midagi teha, pead olema seda tööd teinud, kukkunud ja jälle tõusnud.

Milline on olnud sinu kõige meeldejäävam kaotus?

Ühe kaotatud mängu järel Riia VEF-ile tuli nende peasponsor minu juurde küsima, kes meie sponsor on. Ütlesime, et meil polegi, oleme ülikooli meeskond. Külaline läks täiesti endast välja, võttis kõik oma üheksa meest ette ja kuulsin teda sõimamas: maksan teile 2 miljonit eurot ja mille eest?! Ülikooli võistkond, mingid amatöörid viskasid teie vastu 60 punkti!

Ainuüksi treener teenib seal 150 000 eurot – tunduvalt rohkem kui meie meeskond kokku.

Sinu elus on veel üks tahk, mida paljud ei tea. Oled koos omaaegse konkurendi Hannes Koigiga ka Noorte Meeste Kristliku Ühingu Eestisse tooja.

See periood, mil Eestis ühingu peasekretärina tegutsesin, oli tõesti aeg rohkem hingele. 1990. aastate algus laiendas kõvasti tutvus- ja sõpruskonda paljude uute inimestega üle maailma, neist paljudega käin siiani tihedalt läbi.

NMKÜ tõi minu ellu ka palju spordiväliseid hetki, millest treenerina poleks ma mingil juhul osa saanud. Mul on olnud au rüübata Westminister Abbeys teed Inglismaa kuningannaga ja esineda pidukõnega New Yorgis YMCA 150. sünnipäeval, kus saalis istusid väga paljud selle maailma vägevad.

NMKÜ-ga on seotud ka üks selline seik, mis tõendab, et päris õige inimene ma ikka ei ole. Olid ju ka ise tunnistajaks NMKÜ kiriku sisseõnnistamisele Pirital.

Tseremooniast võttis osa ka väga kõrge külaline, Soome piiskop Paavo Kortekangas abikaasaga. Läks nii, et Tallinna saabudes olid mõlemal passid koju ununenud ja juba oli hilja midagi seaduslikku ette võtta. Ei jäänudki muud üle, kui näppu võtta oma pass, sammuda tähtsa näoga passikontrolli ja öelda, et need inimesed jäävad Eestisse minu vastutusele. Jätsin oma passi pandiks lubadusega, et vähemalt õhtuks on õiged passid kohal. Piirivalvurile oli see nii ootamatu, et ta ahmis ainult õhku. Aga enne kui suurem kisa tõusis, olime juba autos. Aumehena viisin õhtul ka lubatud passid piirile.

Ülem lausa värises vihast ja lubas mu seaduse järgi kümneks aastaks türmi panna. Aga asi vaibus, ju polnud piirivalvurid eriti huvitatud, et asi suure kella külge läheks.

Tänu sinule ja NMKÜ-le on Eesti rahvas ka ühe spordiala võrra rikkam. Mäletan, kuidas tulid kunagi Rootsi laeva pealt mikrobussiga maha, lastiks terve koorem saalihokivarustust…

Jah, ja peagi olid siin Rootsi treeneridki kohal. Nii ta Nõmmel peale hakkas.
Bussitäis varustust läks veel Lätti. Nüüd oleme enam-vähem samal pulgal ka maailmameistrivõistlustel, heitlemas nendesamade rootslastega. Saalihoki on küll puhtalt NMKÜ mäng.

Kas peret oled oma palgast ikka suutnud ülal pidada?

Mul on üks suur puudus küll: ma ei oska ennast müüa – välja arvatud oma naisele meheks. Jagan end pedagoogi- ja treeneritöö vahel ning kumbagi ei saa just kullaauguks pidada. Peres on raskeid aegu küll olnud: 35 tööaastast tuleb julgelt 10, kus olen olnud naise ülalpidamisel ja madalam kui muru.

Mis sind materiaalses plaanis vähetasuva noorte õpetamise juures ikkagi hoiab?

Mulle meeldib aidata noorel sportlasel end üles töötada. Tekib hasart, kui näen, et tal on kõik eeldused, ka vajalik pingetaluvus, et teha temast mängija. Olen neid sõimanud, olen paitanud, aga ma ei tee midagi, et neile meeldida. Tahan, et mängus toimuks areng.

Samas: paindlik peab olema, ei ole nii, et ostan mõne olümpiavõitja treeningplaani ja edu tuleb. On tuldud: „Treener, mul on mure, läksin tüdrukuga riidu, ma tapan ennast ära.“ Kui sisetunne ütleb, et noorele on vaja puhkust anda, kirjutan tundidest vabastuse. Selle eest võtan küll ka altkäemaksu: Eesti õunu.

Võistkondades, mida olen treeninud, pole just alati olnud parimad mängijad. Aga mulle pakubki just lõbu, et tekitan sellise konflikti. Seda magusam on võit. Kaotusi elan küll väga rängalt üle. Ükski kaotus pole aga võrreldav lüüasaamise tundega, mida on mul tulnud alla neelata isana. Olin kolm ööpäeva magamata, sest pidin viima arestimajja pakke omaenda lapsele. Nii et suure osa oma elust olen teiste lapsi õpetanud, aga oma lapse jaoks pole mind jätkunud...

Miks sa maale kolisid – tööl käid ju endiselt linnas?

Pidin oma endisest kodust Männikul välja kolima, ka tervis nõudis. Need mitmed südameoperatsioonid, mis mulle tehtud on…

Viimased 15 aastat on olnud ikka hullumeelselt pingeline. Möödunud aastal puhkasin esimest korda – seda luksust pole olnud 1990. aastatest saadik. Tippsport on sama raske nagu ballett, raske füüsiline pingutus, üle 40-aastasena seda naljalt ei tee. Alles suurest korvpallist äratuleku ja maale kolimise järel olen muutunud positiivsemaks.

100 kilomeetrit autosõitu tuleb iga päev, aga naudin täiega rinnaga maaõhku ja maatööd. See on parim stressimaandaja, 10 kilo on mul kaalust läinud.

Ma ei ole sekunditki linnas kauem, kui peaks olema. Hommikuti sõidan Audentesesse. Pärast hommikust trenni tulen kohe koju tagasi, siis tegelen koertega 3-4 tundi, teen nendega nalja, käin jalutamas ja lähen õhtul jälle trenni. Siis tulen vastu ööd koju, võtan pudeli õlut ja keeran magama.

Kodu otsides käisime 20 kilomeetri raadiuses ümber Tallinna läbi umbes sada kohta.. Üks kindel soov oli meil naisega: osta poolik maja, et siis näeks ka, mis seal sees on. Mul elab valmisehitatud majas üks sõber. Ehitusfirma lõpetas tegevuse ja nüüd ei paranda vigu mitte keegi. Tal ei ole sooja, vihma sajab sisse, aknad lasevad läbi, ja kellegi käest küsida ka ei ole.

Mul on suur krunt, alguses oli ainult üks puu peal, nüüd on meil puid juba 138. Ainsa aastaga panin kasvama õunapuud, kirsid, vaarikad, sõstrad. Kasvatan ise kartulit, porgandit, peeti, kapsast ja sibulat. Ma ei tea, kas need on ealised iseärasused, aga tõusen hommikul vara, et päikesetõusu vaadata. Kindel on, et ühtki ühesugust tõusu ega loojangut pole olemas.

Milliseid maatöid ise teha oskad?

Stressist lahtisaamiseks on füüsiline tegevus kõige parem – maandab igasugused pinged; ikka parem kui taguda naisel nägu üles või naabri autol kummid läbi lasta.
Kütan iga päev, meil on puuküte. Ise ehitasin omale puukuuri. Koos pojaga õppisime keevitust. Kutsusime sugulase appi, kes näitas, kuidas sarikaid paigaldada, ja siis edasi tegime ise. Kevadel ootavad uued „väljakutsed“ – lumi vajutas 320 meetrit aeda maha. Kindlustus ütles, et meie enda viga, ei valmistunud talveks ette!

Mulle meeldib, et toon suure kärutäie sitta ja panen õunapuudele. Ja et mu lapselaps teab, kust piim tuleb. Võrdluseks meenub kogemus ühe linnakooli 6. klassist, kes lehmi vaatamas käisid. Nad olid veendunud, et piim, tuleb ju poest, saab sinna piimakombinaadist ja sinna omakorda mööda toru. Aga kuidas ta torusse saab, ei teadnud keegi. Aga lehmade seest kindlasti mitte, need ju situvad!?

Minu tutvusringkonnas on õnneks palju inimesi, kes elavad maal. Ja maalastel on muidugi loomad. Ükski inimene ei suuda anda lapsele nii palju kui loom. Mina räägin oma koeraga. Jalutame, kaks vanameest; kui koju tagasi tulen, on mul pinged täiesti maas – selline päris ehtne loomateraapia.

Maal on vist ka suhtumine spordisse parem kui linnas.

Mina hindan laste arendamise puhul väga kolme asja: käeline tegevus, sport ja muusika – ja just need on koolis üldjuhul vaeslapse osas.

Koolides peetakse kehalist kasvatust tihti kolmandajärguliseks, ülikoolidest rääkimata.

1.–3. klassini annab kehalise kasvatuse tundi klassijuhataja, ja nagu olen näinud, viivad nad tavaliselt tundi läbi kõpskingades.

Siiski on mul väga hea kogemus meie siinsest Peetri koolist. Oli ääretult meeldiv näha klassijuhatajat tunnis dressis ja tossudes! Ma ei imestanud, et kõik ta lapsed tahtsid väga sporti teha. Märkasin, et ühel poisil oli kehaline puue, ja temalegi leidus tegevust – ta ei tundnud end kõrvalejäetuna.

Ma ei ütle, et kehalises kasvatuses on normatiivid väga tähtsad. Aga mingi eesmärk peab ju olema! Keegi ei käi ka näiteks tööl lihtsalt meelt lahutamas. Kuidas see noor inimene peaks õppima end kokku võtma ja pingutama?

Tulemus on näha: sõjaväelased on hädas poistega, kes ei oska, ei suuda, ei taha. Kolmandik kutsealustest on nõrgamõistuslikud, kolmandik ei saa katsetega läbi – see näitab, et meil on midagi väga paigast ära! Sport on alati olnud lisaks eneseteostusvõimalusele ka sotsiaalse suunitlusega: „lapsed tänavalt ära“. Kust tulevad need koolitulistamised, enesetapud? Küllap ikka sellest, et noor inimene elab virtuaal-, mitte pärismaailmas. Vastutustundetu on selline ema, kes kirjutab kehalise kasvatuse vabastuse tõendi 10 nädalat ette, et poiss on haige.

Oled kritiseerinud koolide paremusrida?

See on tõesti absurdne. Kas näiteks Häädemeeste kooli lapsed on süüdi, et nad ei ole esimese viie hulgas? Või on neil seepärast halvem kool? Ei saa võtta nii üheülbaliselt.
Valusasti puudutab see ka Audentest, mis on põhimõtteliselt Eesti parimate sportlaste kool. Kuidas on võimalik, et nemad peavad õppimise poolest olema võrdsed nendega, kes õpivad 12 tundi päevas – meie jälle teeme 12 tundi päevas trenni! Ka spordi põhjal saab ju võrrelda, aga me ei võrdle võrreldamatut. Aga nii mõnigi lapsevanem jätab oma sportlike eeldustega lapse Audentesesse panemata, sest „see on alles 105. kool Eestis ja ma tahan, et mu laps heas koolis käiks“. Meenutuseks, et meie olümpiavõitjad küll ei ole enamasti kõrgharidusega, aga nad on tegutsenud omas vallas väga hästi, ja neil on koht elus kindlasti olemas.

Mis sinu arvates lapsed ära rikub?

Meie ajal küll nii ei olnud, et kaheaastasele pandi video ette, et ärgu segagu. Nüüd on see tavaline, et laps istub pool päeva televiisori või arvuti ees.

Võrdluseks: 1993. aastal käisin Šveitsis ühes väga rikkas perekonnas, kel oli mäe peale ehitatud supermaja. Seal oli lastele sisustatud terve korrus: turnimis- ja spordivahendid, nöörredelid, mängud, karussell – kõik imeasjad, mida lapse hing võiks ihaldada. Mida aga polnud, oli televiisor. Pere ütles: „Kui poiss saab kümneseks, siis ostame. Meil on raadio, mängud, milleks televiisorit vaja on? Laps sõitku jalgrattaga, tegelegu mäesuusatamisega…“

Minu enda elu on rikkaks teinud just sport. Kui soovite lastele-lastelastele, et neil elus hästi läheks, siis juhatage nad lihtsalt spordi juurde. Te ei pea siis muretsema, kellega ta sõbrustab, kas ta eluraskustega toime tuleb ja kas ta on haige – tegevus, eriti veel vabas õhus, on ikkagi tervise alus.