Vanemas eas peaks söömisharjumusi muutma

Foto: Shutterstock

Eluaastate edenedes toimuvad meie organismis mitmed muutused ja see toob kaasa vajaduse mõningas osas oma toitumisharjumusi muuta.

Meenutan sageli kadunud ämma aastakümneid tagasi ütlemas, et küll tahaks ja teeks paljutki, kuid kõik asjad võtavad palju kauem aega kui noorena. Et päev kaob välgukiirusel ning õhtul märkad taas, et pole jälle suurt midagi ära teha jõudnud.

Tollal ei saanud ma sellest aru, sest minu arvates oli ämm kujuteldamatult toimekas. Talumajapidamise lõputu hulk töid, aiaviljade kasvatamine, iluaia eest hoolitsemine, metsas marjul-seenel käimine ja massiline hoidistamine läksid tema käes lausa lenneldes. Kurke marineerisime ikka oma sadakond kolmeliitrist purki ning õunamahla tegime teist samapalju. Tünnitäied hapukapsaid ja muud hoidised muidugi peale selle.

Lähikondlaste kinnaste-sokkidega varustamine, kaunite laualinikute ja kraede heegeldamine, kampsunite kudumine oli telerivaatamise ajal loomulik õhtune tegevus. Kõige selle kõrval hoidis ta ära meie pere lapsed ja hooldas oma puudega tütart. Kes suudaks tegusamat inimest ette kujutada?

Peeglisse vaadates näevad paljud, et keha on volüümikamaks muutunud, me pole enam nii painduvad ega kiired, näpud pole enam nii osavad ega tervis see, mis varem.

Lisandunud aastad teevad kohmakamaks

Aga enda arvates oli ämm eluaastate lisandudes väga aeglaseks ja kohmakaks jäänud, ju oli nooruses tempo palju-palju kiirem olnud. Tuleb tuttav ette? Mulle nüüd juba tuleb, täpselt sama tunne on: mõte liigub tunduvalt kiiremini, kui tegudega järele jõuan.

Nii ongi, et aeg läheb ja meile koguneb väärtuslikke elukogemusaastaid aina juurde. See toob kaasa muutused meie kehas. Peeglisse vaadates näevad paljud, et keha on volüümikamaks muutunud, me pole enam nii painduvad ega kiired, näpud pole enam nii osavad ega tervis see, mis varem.

Ega üle oma varju ei hüppa ja nii palju enam ette võtta ei jõua kui mõned aastakümned tagasi. Seda, et muutused toimuvad välimuses ja füüsilises võimekuses, märkame igal hetkel, kuid meiega toimuvad ka mitmed nähtamatud muutused. Söömisest rääkides keskendun eelkõige neile muutustele, mis toimuvad seedeelundkonnas ning mis võiksid kajastuda ka muutustes meie toidulaual.

Oleme harjumuste ohvrid

Oleme oma harjumustes kinni. Meie söögiisu ei pruugi olla aastate lisandudes vähenenud. Sageli sööme samamoodi, nagu kogu elu oleme söönud, samu toite, mida ikka oleme armastanud, ning samades kogustes kui aastakümneid tagasi. Kuna aga füüsiline aktiivsus on enamikul meist tagasihoidlikum kui nooremas eas ja lihasmass aegamööda vähenenud, on väiksem ka meie toidust saadava energia vajadus. See on üks aspekt. Aktiivsust saame õnneks ise reguleerida kas igapäevaseid jalutuskäike või rattasõite tehes, jõukohast tervisesporti harrastades või koduseid füüsilist pingutust nõudvaid töid tehes. Muidugi, kui tahet jätkub ja tervis lubab.

Teiseks toimuvad organismis paratamatult muutused, mis ei allu meie tahtele. Need võivad kulgeda kiiremini või aeglasemalt sõltuvalt elustiilist ja söömisest ning pärilikest eeldustest, kuid need tabavad igaüht. Söömisega seotud peamine muutus on toitaineid lõhustavate ensüümide üha vähenev kogus seedenäärmete nõredes, mao ja seedekulgla toonuse langus ning rütmiliste kokkutõmmete nõrgenemine selles. Seetõttu liigub toit organismis aeglasemalt ning väheneb toitainete imendumine vereringesse.