/nginx/o/2017/01/11/6244417t1h2781.jpg)
Iga notar puutub aeg-ajalt kokku inimestega, kes on abielus, kuid ei ela juba mõnda aega perekonnana koos. Olenemata põhjustest, miks abielu on lahutamata jäänud, on mõned juriidilised nüansid, millega sellise valiku teinud inimesed peavad arvestama.
Kõigi kuni 2010. aastani sõlmitud abielude puhul kehtis seaduse alusel varasuhtena varaühisus, välja arvatud juhul, kui abikaasad olid omavahel sõlminud abieluvaralepingu, mida tehti suhteliselt harva.
Alates 2010. aastast tuleb kõigil abiellujatel teha valik varaühisuse, varalahususe ja vara juurdekasvu tasaarvestuse vahel, kuid ka viimaste aastate praktika kinnitab, et varaühisus on kahest ülejäänud võimalusest populaarsem. Seega võib öelda, et valdava enamiku Eesti abielupaaride varasuhteks on varaühisus.
Sageli kõnekeeles kasutatavat väljendit „nimele vormistamine” ei ole juriidilises keeles olemas ja abielus inimese puhul on omanikustaatuses määravaks hoopis see, mida ütleb perekonnaseadus.
Ühisvara tähendab, et vara ongi ühine
Ühisvara tähendab lühidalt öeldes seda, et abielu jooksul ostetud asjad kuuluvad mõlemale abikaasale ühiselt, sõltumata sellest, kumb nende eest maksis või kumma nimi on kirjas mõne registri omanikulahtris. Sageli kõnekeeles kasutatavat väljendit „nimele vormistamine” ei ole juriidilises keeles olemas ja abielus inimese puhul on omanikustaatuses määravaks hoopis see, mida ütleb perekonnaseadus.
Kuni 2009. aasta lõpuni ei tuntud müügilepingu sõlmimise juures enamasti huvi ostja perekonnaseisu vastu. Alates 2010. aastast on notar kohustatud lepingusse märkima, kas asi hakkab kuuluma ühisvara hulka ja kui hakkab, siis laskma registrisse kanda mõlema abikaasa nimed, kuid üldiselt ei ole nõutav, et teine abikaasa seejuures tehingus osaleks. Erandiks on juhtum, kui ostetud asjale soovitakse kohe näiteks hüpoteeki seada, seda saab teha ainult mõlema tulevase omaniku osalusel. Seetõttu tuli vana perekonnaseaduse kehtimise ajal sageli ette olukordi, kui ostja ei teadnud, et ostetud asi sai tema ja abikaasa ühisvaraks ja kaasa ei pruukinud ostust sootuks midagi teada.
Probleemid tekkisid ja tekivad siis, kui sellise varaga on vaja teha järgmine tehing – asja müüa, kinkida, pantida või inimese surma järel pärida. Kinnisasjade ja osaühingute osade puhul tuleb selleks sõlmida notariaalne leping ja notar peab kontrollima, kas tehingut teha sooviv inimene võib seda teha üksi või on vaja ka abikaasa nõusolekut. Kui kohtuvaidluse korral saab kohus võtta arvesse seda, kes asja eest maksis ja kas abikaasad elasid koos, siis notar selliseid hinnanguid anda ei saa.
Ühisvaraga tehingu tegemisel peavad osalema mõlemad abikaasad ning pärimisel saavad pärijad endale ainult surnud abikaasa osa. Abikaasa, kellega enam ammu ei suhelda, tuleb sellisel juhul üles otsida ja võib juhtuda, et ta soovib saada endale osa müügihinnast või surma korral nii enda poolt varast kui osa pärandist.
Ühisvara tekib seni, kuni abielu juriidiliselt kehtib. Kui üks abikaasadest soetab vara pärast lahkuminekut, kuid enne lahutust, on see samuti seaduse kohaselt nende ühine vara, kuigi koos enam ei elata.
