Vananemine paneb lähedaste suhted proovile (1)

Alexander Kotchubei
, arst ja psühhoterapeut
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: shutterstock.com

Me teame, mis võib vananemisega kaasneda. Oleme seda teiste pealt märganud. Aga meie enda vananemine jõuab kohale ootamatult. Inimene ei ole selleks katsumuseks lihtsalt valmistunud.

Aastate lisandudes jäävad varasemad teemad ja mõtted minevikku. Nende asemele kipuvad tulema tervise- ja toimetulekumured. Peas ringlevad mured on seotud üldiste vähenenud võimete ja muutunud välimusega ning aktiivsuse ja passiivsusega. Mõtlemisvead, nagu tähelepanematus, vähenenud võime ühel ajal mitme asjaga tegelda ja olmeasjade unustamine, jäävad juba teistelegi silma ja neid ei saa enam ignoreerida. Vananemisega kaasneb veel üks oluline aspekt – see paneb lähedaste inimeste suhted proovile.

Kas vananemise algus ja lõpp ehk kaar jõuab meieni õigel ajal? Miks me vananeme just sel ajal, moel ja viisil, mis meile ei meeldi ja nagu me sooviksime? Ju oli loodusel selleks oma tagamõte ja põhjus. Loodus ei ole arvestanud meie mõistuse ehk intellektiga ega sellega, et me võiksime oma vananemise üle mõtisklema ja selle kohta midagi arvama hakata.

Inimesed tahaksid olla noored, ilusad, targad ja rikkad. Mõnele on ka sellest vähe. Lisaks peavad kõik need omadused vähemalt terve elu jooksul sama kõrgel tasemel säilima ning muutuma vaid siis, kui me seda ise tahame ja selgi juhul ikka veel kõrgemale tasemele. Inimene soovib tihtipeale rohkemat kui võimalik. Selle tulemusena otsitaksegi peeglisse vaadates kompromissi selle vahel, mida seal nähakse, mida oleme varem näinud ja millest oleme unistanud.

„Mõistan, et minu vanuses kõik muutub, aga ma ei tea, kuidas õigesti vananeda. Mu nägu on muutunud. Ma ei ole enam nii sümpaatne nagu varem."

Täpselt sama mõttemustri kanname üle enda kõrval elavale inimesele koos lisandunud õigusega kommenteerida seda, mida näeme. Huvitaval kombel teame ning tunnetame mingil määral iseenda vananemisprotsessi ja oleme selles osas veidi leplikumad. Abikaasal või elukaaslasel aga võrdleme oma mõtteid ja tema välimust, kuid ei tunneta tema keha vananemist. Kõrvalseisja suhtes on lihtsam kriitiliseks muutuda ja tema vananemise kohta iseendalegi märkamatult hinnanguid anda. Need aga teevad ühel või teisel viisil teisele inimesele haiget ja tekitavad pingeid.

„Mõistan, et minu vanuses kõik muutub, aga ma ei tea, kuidas õigesti vananeda. Mu nägu on muutunud. Ma ei ole enam nii sümpaatne nagu varem. Mul on kogu aeg halb tuju. Kuidas endiselt oma meest köita? Mitte ühtki head ideed ei tule pähe. Aga ma ei taha sellega lihtsalt leppida!” Need on üsna tüüpilised küsimused, millega naine vananemiskriisis vastamisi on. Sellega on raske hakkama saada.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles