Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Lasteaiaõpetaja kärgperedest: lapsel on vaja ühte kindlat kodu

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Panther Media/Scanpix

Vastukajana ajakirja 60+ detsembrinumbris ilmunud artiklile „Mida teha üleöö tekkinud lastelastega“ kirjutas üle 40 aasta lasteaiaõpetajana töötanud ajakirja lugeja mõned näpunäiteid kärgperedele, mida tema kõrvaltvaatajana soovitada oskaks.

„Enamasti toimivad kärgpered kenasti. Eriti hoolivad on oma elukaaslaste laste suhtes olnud uued isad. Samuti on lapsed uue vanema omaks võtnud ja pere toimib nagu peaks

Olen näinud laste jagamise ja nendega suhtlemise variante. Korrapärasus mõjub lapsele hästi. Meenub näide tüdrukust, kellel oli neljapäev isa päev. Ema tõi siis hommikul lapse aeda (vahel oli kaasa antud pidulikud riided teatrisse minemiseks – emal ja isal kokku lepitud. Isa koos oma uue perega tulid lapsele järele ja olid temaga järgmise hommikuni. Tundus, et kõik olid sellega rahul.

Aga olen ka näinud, kuidas laps pendeldas ema ja isa kodude vahel nii, et kuu ühe ja teise kuu teise juures. Kusjuures üleandmine toimus lasteaias suurte riidekottidega ja vanemad omavahel ei kohtunud. Ikka üks hommikul tõi ja teine õhtul viis.

Me keegi vist ei taha elada nädal siin ja teine seal – vaevalt saad kohaneda, kui tuleb jälle minna ning uuesti kohaneda.

See oli kurnav lapsele ja inetu kõrvalt vaatajatele.

Mina arvan, et lapsele on ikka ühte kindlat kodu vaja, kus ta tunneks kodutunnet, ja siis mingi korrapära järgi teises peres käimist ja olemist.

Me keegi vist ei taha elada nädal siin ja teine seal – vaevalt saad kohaneda, kui tuleb jälle minna ning uuesti kohaneda. Vanemad on muidugi rahul, sest lastega olemine on omavahel võrdselt jagatud.

Meenub veel üks variant, kus vanemad elasid kõrvuti majades oma uute peredega. Poeg jäi isaga ja tütar emaga. Hommikul tõi kumbki oma lapse, aga õhtul viis üks vanem mõlemad ära. Seal nad siis mängisid õues koos või käisid kodudes koos mängimas. Aga tekkis juhtum, kus laps viis koju lasteaia kaaslase auto ja kodus arvati, et ju teine vanem andis talle ning ei kontrollinud. Õnneks saime ruttu jaole ja seda ei juhtunud enam kunagi. Kõike ei oska ju ette näha.

Väga tihti kurvastavad emad, et kui laps külastab isa või tema uut peret, siis kuhjatakse ta asjadega üle ning raske on praeguses peres olevatele väikestele ühistele lastele selgitada, miks üks laps eelised saab kui muidu koheldakse peres kõiki võrdselt.

See polegi ehk pahatahtlik, aga väikest last on kerge asjadega ära osta, ja kui harva näed, siis ikka tahad talle lubada. Kurvem on siis, kui isa elab uue perega ja ema on jäänud endiseid lapsi üksinda kasvatama. Kuigi ta tahaks, ei ole tal võimalik lastele nii palju lubada ning lapsed teevad talle etteheiteid, et miks isa ostab ja sina seda ei tee.

Ainult ühte juhtumit tean, kus isa kohtles oma lapsi võrdselt ema uude perre sündinud lapsega. Ta ütles, et tahab, et lapsed oleksid võrdsed õed ja vennad, sest kasuisa on ju iga päev tema lastele isaks. Nii tegi ta kõikidele lastele võrdselt kingitusi ja võttis kõik lapsed kaasa, et koos aega veeta. Lapsed olid õnnelikud.

Muidugi on kärgpere elu korraldamine läbi mõtlemist nõudev ja pole ju kogemusi Iga vanem armastab oma lapsi ja soovib talle parimat.“

Arvamus tuli vastukajana ajakirja 60+ detsembrinumbris ilmunud artiklile „Mida teha üleöö tekkinud lapselastega“. Artikli autor on toimetusele teada.

Tagasi üles