Pensionärina sammaste abil palmide alla, ikka päriselt?

Foto: PantherMedia

Kõik räägivad pensionist, kogu ühiskond ja täitsa igapäevaselt. Alati tuliselt, sest see puudutab kõiki.

Tihti on räägitud iseenda panustamisest kui olulisest komponendist, kuid enamasti piirdub arusaam ainult valikuna kas riikliku pensionipõlve või säästetud fondide investeerimise vahel.

Kolm udust sammast

Muutusin ärevaks. 14 aastat oli igas kuus minu palgast ülekandeid tehtud, kuid nüüd olin täielikus segaduses – kuhu see ülekantud raha siis liikunud on?

Viisteist aastat tagasi hakkas riik pensionisüsteemi tulevikumurest aru saama ning loodi kolme samba süsteem. Esimene sammas oli vana süsteemi osa ehk riigipoolne staažitasu, teine sammas nii inimese enda kui riigipoolne panus fondidesse jagatuna ja kolmas sammas on vabatahtlik ehk fondidesse panustatud säästude kasvatamine.

Esimese samba osas saab iga matemaatikat vähegi tajuv inimene aru, et taoline süsteem kaua ei püsi ning vaid sellele panustades võib tulevik väga täbaraks kujuneda.

Ka teise samba tulevik tundub udune. Mitte, et mõte jagatud vastutusest vale oleks, vaid pigem riigipoolse silmakirjalikkuse tõttu. Ei olnud ju väga ammu aega tagasi, kui riik lubatud partnerlussuhet enam ei täitnud. Seega lõpuni loota, et see süsteem ka inimese pensioniajaks alles on, paneb kahtlema. Iga fondi väärtus ja kasv on lisaks veel omaette maailm.

Minu kurvad kogemused

Olen valmis jagama oma kogemusi kolmanda pensionisamba kohta.

Mäletame ju reklaame, kus meile lubati pensionipõlve soojal maal, naeratavaid lapselapsi vanaemade ja -isadega helesinise ookeani ääres. Näidati, et isegi kokteilideks jätkub raha. Et tol ajal olid reklaamid ja asjatundjate jutt niivõrd ilus, siis kahtlemiseks just paljud aega ei võtnud.

Igal sammul, kui aga nina kodust välja pistsid, ootas pakkujamees: kaubanduskeskuses, pangakontoris või laadal. Kõik nad olid alustanud tormijooksu, et meie teenistuselt kasu lõigata, samas meile helget tulevikku ja tootlikkust lubades. Võidu näidati, kuidas lihtsa käeliigutusega saab mõnusa pensioniaja luua. Säästa vaid mingi osa oma palgast, kirjuta lepingule alla ja raha hakkab kuhjuma.

Olin aastal 2002 juba kolmandat aastat töömees. Alustasin tööd 1999. aastal kooli kõrvalt, pärast lõpetamist teenisin aega ning naasin tööturule 2001. aasta suvel. Tolleaegne 21aastase täisjõus noormehe palk jäi ühes kuus 2500 ja 3000 krooni vahele. Tasu üle ei saanud just kurta, aga ülearu seda ka polnud.

Hakkas kätte jõudma pensionituru hiilgeaeg. Nii mõnigi kindlustustöötaja pidi igas kalendrikuus leidma x arv kolmanda samba klienti, et oma töökoht sälitada. Tean, mida räägin. Tõenäoliselt oli sama seis ka panganduses. Nii mõnigi murdus ja lahkus töölt, sest oluline polnud kindlustusportfell koos vara ja elukindlustusega, vaid hoopis sammaste arv. Oli halastamatu aeg, nägin seda pereliikme töö tõttu päris lähedalt.

Sammastetulv jõudis ka minuni. Sõlmisin 2002. aastal keskmise tootlikkusega III pensionisamba lepingu ERGO Elukindlustuse aktsiaseltsis. Juurde võtsin ka õnnetusjuhtumi kindlustuse. Kokku sai lepitud, et minu makse oli ümardatult 236 krooni kuus ehk pea kümnendik minu tollasest palgast. See panus oli küllatki suur ning andis igapäevaelus ka tunda. Täpsustan, et sellest summast pidi igakuiselt sambasse laekuma 175 eurot, ülejäänu moodustasid kindlustusmaksed.

Leping sai tehtud aastani 2041, kui saan 60aastaseks. Eesmärgiks olnud kogumissumma, 6000 eurot, arvestati juba siis eurodesse ümber. Alates 2002. aastast maksin igas kuus ligi 160eurosest palgast kindlustusele 15 eurot ja 11 senti. Eesmärgiks seatud 6000 eurot oli tollal üpris suur summa, või vähemalt see näis nii. Lisaks lubati lepinguga iga-aastast neljaprotsendilist lisatootlust. See tundus mulle ideaalse rahakogumise võimalusena, sest ka aastane keskmine inflatsioon oli sarnane. Ehk siis raha väärtus ei tohtinuks langeda ja penioniikka jõudes tõotas ees oodata turvaline rahahulk.

Reaalsus jõudis aga kätte juba enne 2041. aastat. Nimelt olin teinud pangas püsimaksekorralduse ning iga aastaga muutus makstava summa väärtus aina märkamatumaks (alguses siis 15,11 eurot, sambasse pidi minema 11,18 eurot) ja mingil hetkel ei osanud ma enam 14 aastat tagasi sõlmitud lepingule tähelepanu pöörata. Unustasin selle isegi päris ära. Keegi ei tuletanud seda ka meelde.

Korraks köitis mu tähelepanu uudis, et Nordea ostis ERGO pensionifondid ära. Sellega kaasnes info, et kliendile midagi ei muutu ja muretsema ei pea. Nii ka tegin. Tuludeklaratsioonil olid maksuvaba tuluna sambasse kantud summad näha, aga see oli ka kõik. Ma ei süvenenud. Minu pensionipõli ju veel ei paistnud.

Mõne päeva eest kuulsin taas investeerimise ja pensionikogumise uudiseid. Mul tekkis oma pensonisammaste vastu huvi, et mis mul seal siis on.

Ehmusin, sest esmalt oma kontol maksekorraldusi vaadates selgus, et püsimakse laekub ikka veel Ergo Elukindlustusele. Nordea võttis ju fondid üle! Uskusin, et e-Eestis saab kogu info internetist kätte. Lootsin, et rahuldan oma uudishimu ja saan vastuse mõne minutiga.

Kummlised seigad tõe otsimise teel

Kulus mitu tundi, et lubatud ilusa pensionipõlve sammas üles leida ja reaalsusega tutvuda. Ühtki ettevõtet ei saa küll info tahtlikus varjamises või üldises pahatahtlikkuses süüdistada, kuid mõnd kummalist seika tahan jagada.

Esmalt tahtsin ERGO Kindlustuse kodulehelt saada infot, kuidas nad minu raha on kasutanud. Nii elukindlustuse, pensioni kui ka muudelt infolehtedelt lihtsat vastust ei leidnud. Infot ei suutnud ma leida ka pensionisammaste Nordeale üleandmise kohta, et üle anti ainult II samba, mitte III samba fondid. Samuti ei leidnud ma tänases infoühiskonnas normaalset linki: „Logi ID sisse“, et saaksin reaalajas oma rahapaigutusi jälgida. Sellist võimalust ERGO kodulehel lihtsalt ei olnud.

Järgmiseks lootsin leida lahenduse Nordea kodulehelt. Ka sealt ei leidnud ma ülevõtmise kohta muud, kui lingi pealkirjaga: „Mis muutub ERGO fondidega?“ Sain teada, et nimed muutuvad ERGO asemel Nordea-nimelisteks ning kõik jääb samaks. Ka seal ei räägitud, et jutt käib II mitte III sambast. Kuna mul ei ole Nordea pangas kontot ega internetipanka, siis sealt ma rohkem abi ei saanud. Asi muutus juba huvitavaks. Tahtsin infoaugust välja, et oma pensioniraha kohta kõike teada saada.

Teadsin, et www.riik.ee lehel peaks kogutud pensionifondide ülevaade juba pikka aega üleval olema. Logisin ennast internetilehele ja üllatuseks leidsin sealt info ainult oma II pensionisamba kohta. Teadmine, et mul üldse veel III sammas alles on, lõi kõikuma. Lisainfot ei saanud ka pensonikeskusesse sisse logides, sealgi laiutas vaid II samba valik ja tootlus.

Muutusin ärevaks. 14 aastat oli igas kuus minu palgast ülekandeid tehtud, kuid nüüd olin täielikus segaduses – kuhu see ülekantud raha siis liikunud on? Ei olnud ju fondi väidevalt üle võtnud Nordea mulle teada andnud, et midagi on pahasti ja ka ERGO pole mind informeerinud, et hea sõber, mis raha sa meile maksad, pole vaja.

Otsustasin esmalt Nordea klienditeenindusliinile helistada. Tütarlaps võttis kõne vastu ning minu küsimuse peale, et kust ma saaksin infot üle tulnud sammaste kohta, sain oodatud vastuse. Täpsustati, kas mul on Nordeas arve ja netipank ning pakuti pigem seda lahedust. See, et minu maksed laekuvad endiselt ERGO arvele, ei tundunud klienditeenindajat häirivat. Tema soovitas selle küsimusega ERGO poole pöörduda. Sellele väitele, et teatavalt ostis Nordea ERGO fondid üle, ei järgnenud mingit täpsustust, et millistest sammastest me räägime.

Olles hämmingus, et pean oma raha pärast nii palju võimlema, valisin ERGO klienditeeninduse numbri. Oma viisakale ja rahulikule küsimusele sain suhteliselt ükskõikse vastuse. Tundsin huvi, et kuna olen pea 15 aastat igas kuus püsikorraldusega sambaraha maksnud, siis tahan teada, kuhu see läinud on? Ja et kas ma saaksin seda kusagil internetis jälgida, oli minu peaküsimus. Kui klienditeenindaja mind isikukoodi järgi süsteemist ei leidnud, oli ta valmis kohe kõne lõpetama. Õnneks jõudsin veel täpsustada, et teatavasti ostis Nordea ERGO pensionifondid ära ja ehk võib probleem selle taga olla. Siis sain teada, et III samba fonde Nordea ei ostnud ja nendega tegeleb ERGO ise edasi.

Mõelda vaid, sain alles nüüd teada mulle väga olulise informatsiooni! Aga sellega „hiigelpensioni“ otsingud ei lõppenud. Küsimusele, kuidas reaalajas oma kogutud raha seisu näha, et sellel oma pilk peal hoida, sain üllatava vastuse. Sain teada, et ERGO-l sellist võimalust polegi, nende fonde ei näe ei pensionisüsteemis, lehekülgedel eesti.ee ja e-register.ee ega mujalgi. Et „augustis teile ju saadeti koju kiri“. Tõdesin, et ilmselt jäi kiri tähelepanuta. Aga kas ma pean tänase või jaanuarikuu seisu teada saamiseks taas augustini ootama? Klienditeenindaja lubas, et saan jaanuaris tulumaksuteatisega kirja. No tore küll, saan kaks korda aastas tiguposti teel teada, milline mu rahaseis on!

Nagu suhkur kohvisse sain veel teada, et mul on aastas neljaprotsendiline intress, mis on praegu pakutavast ikka mitu korda kõrgem, sest olen lepingu väga soodsal ajal sõlminud.

Minu helesinine laguun

Milline oli siis minu plaan pensionipõlve helesiniseks laguuniks suur summa koguda?

Kinnitan, et mina olin see, kes lepingule alla kirjutas. Kogu info oli kirjas ning pakkujal ei lasu mingit muud kohustust, kui võõra rahaga opereerida. Usun, et väga paljude inimeste unistuste pensionikontolt vaatab vastu samasugune seis. Tõden, et soe laguun ja külmad kokteilid mind küll sellise lahendusega 2041. aastal ei oota.

Alates 2002. aastast kogutud igakuisest kuutasust pea 10protsendiline püsimakse oli 14. aastaga kahanenud kõigest ühe protsendini. Mitte kordagi ei ole fondipakkuja minuga ühendust võtnud ega püsimakse suurendamist pakkunud.

Ühesõnaga, minu kogutud raha õgib halastamatult ära fondi haldustasu ehk ülalpidamistasu.

14 aastat kogutud netosumma igakuise maksena 11,18 eurot x 12 kuud x 14 aastat teeb matemaatiliselt kokku 1878,24 eurot. Võttes arvesse, et lepingus lubati ka kindlat neljaprotsendilist aastaintressi, peaks see summa olema umbes 2400 eurot.

Esimene osa reaalsusest on see, et tootlus ja inflatsioon on kogutud summa iga aastaga pea ühe korrutatud astme võrra väärtusetumaks muutnud. Tagastusväärtus on 2419,53 euro asemel uskumatuna tunduv 1107,65 eurot (45%). Juhin tähelepanu olulisele lisainfole: kahel esimesel aastal, kui olin kogunud netoväärtusena 268,32 eurot, oli tagastusväärtus mõlemal aastal 0 eurot! Tagastusväärtus liikus nullist üles alles kolmandal aastal, näidates, et kolmandaks aastaks on see kõigest 3,28 eurot!

Kolmanda samba aruandes, mis mulle mitmekordse palumise peale lõpuks e-kirjaga saadeti, on veel üks kõnekas fakt. Kui 2015. aastal igakuiselt makselt õnnetusjuhtumi lisakindlustus ja töövõimetuse lisakindlustus maha võtta, peaks olema netojääk aastas (11,18 eur x 12 kuud) 134,16 eurot. Maha arvestatakse aga aruandlusaastal müstiline põhikindlustusmakse riskiosa 24,62 eurot. Oh üllatust, lepingu halduskulud on aruandlusaastas 30,71 eurot! Seega jääb alles 79,18 eurot, mis on algsest 134,16eurosest netoväärtusest napilt üle 50 protsendi. Ühesõnaga, minu kogutud raha õgib halastamatult ära fondi haldustasu ehk ülalpidamistasu.

Aruandlusaasta lõpu kohta on väljavõttes aga veelgi toredam uudis. Nimelt on 2015. aasta lõpu seisuga minu lõppkasumiosa tervelt 26 eurot ja null senti. Lihtsustatult – olen 14 aastaga teeninud 26 eurot kasumit! Aga see ei ole ju reaalne kasum, sest tagastusväärtus on eraldatud/kogutud summast ainult 45 protsenti. Tegelikult olen 14 aastaga kaotanud poole oma panustatud rahast! Ostujõu langusest ma ei räägigi!

Tagastusväärtus langeb samasse suurusjärku aasta enne planeeritud kogumisaja lõppu. Seega võib väita, et minu raha küll kasutatakse, kuid kui ma soovin, et seda enam ei tehtaks ja tahan oma raha tagasi saada, siis saan ma praegu sellest summast ainult 46 protsenti. Kui maksud maha arvata, siis jääb alles vaid 38 protsenti. Seda isegi juhul, kui unustan iga-aastase lubatud neljaprotsendilise intressi ära.

Kokkuvõtvalt on kogu risk minu enda kanda. Lubatud igal ajal pensionisambasse raha kogumise lõpetamise korral kaotan praegu automaatselt poole rahast, mida netorahana olen oma kontolt maksnud. Elukallidus sööb eesmärgistatud rahahulga olematuks. Jah, lõpuks, 2041. aastal lisandub ka intressiosa, kuid see jõuab reaalselt kontole alles mõni aasta enne eesmärgiaastat.

2400 eurost jääb alles 900

Saatsin ERGOle kolmanda samba kogumise kohta lõpetamisavalduse ning sain vastuseks teate, mis minu raha on veelgi kahandanud. Et tegu oli tulumaksusoodustust andva lepinguga, läheb nüüd olematust summast 20 protsenti riigile tulumaksuks. Loodan 14 aastat kogutud algsest 2400 eurost umbes 900 eurot tagasi saada. Rõõmsad näod, helesinine laguun, külmad kokteilid on ulme. Heal juhul suudan sellega mõne tervisearve katta.

Ma ei taha ühelegi investeerimisvõimalusele varju heita või kedagi otseses petmises süüdistada. Küll aga kummutan pensioniga seotud müüte. Allesjäänud sambasumma saaksin praegu kokku ka nii, kui aasta jooksul igal kuul ligi 80 eurot kõrvale panen. Mina raiskasin selleks neliteist aastat. Kui poleks nüüd lõpetanud, oleks see 2041. aastani veelgi süvenenud. Graafiku kohaselt oleksin ma siis saanud kuus pensionina 107,78 eurot. Ma ei oska isegi ette kujutada, mida selle eest 2041. aastal lubada võiks.

Kutsun kõiki üles oma senistesse pensionifondi lepingutesse süvenema. Võtke aega ja viige end kurssi, kuidas teie rahaga toimetatakse. Lugege investeerimisalaseid materjale. Siis saate lubajatelt ja teenitud raha haldajatelt rohkem nõuda. Võtke võim raha üle enda kätte ja ärge laske rahal enda üle võimust võtta.

Foto: Märt Meesak

Joonis 1: Tagastusväärtuse osa jõuab eesmärgini alles lepingu lõpuaastal 2041, kui ma saan 60aastaseks. Sambasse paigutatud netosumma oli mõnel aastal isegi lubatud fondiraha ja intressiga võrreldes suurem ja tagastusväärtus jõudis netoosale järgele mõned aastad enne lõppeesmärki.

Foto: Märt Meesak

Joonis 2: Pärast 14 aastat kogutud vabatahtlikku pensionifondi ehk kolmandasse sambasse kogumist, sain netosummana kätte vaid 38 protsenti. Selles oli ka lubatud iga-aastane neli protsenti tootlust. Üle poole rahast jäi pensionifondile ja pea kümnendik tuli tasuda tulumaksuks.