Väliseestlaste järelkajad aastapäevast

Eesti lipp. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Oli suhteliselt jahe ja vihmane laupäev, kui kevadises Londonis kogunesid eestlased pidulikule üritusele, et tähistada oma väikese, seitsme maa ja mere taga asuva veel paksu lumega kaetud Eesti sünnipäeva. Kohale oli tulnud eestlasi ka kaugemalt, isegi Šoti- ja Iirimaalt.

Aktuse avas EV suursaadik Inglismaal Aino Lepik von Wiren.

Külalistena olid Eestist kohale lennanud meie riigi esindaja Brüsselis Tunne Kelam ja riigikogu liige Mari-Ann Kelam. Lihtsate sõnadega rääkisid nad sellest, mis on iga eestlase hinges, elagu ta siis oma riigis või kusagil kaugemal: meie, eestlased, tahame kõik ühte hoida, kuid saame sellest aru, et ei saa elada päris üksi ja isoleeritult. Meile on vaja venda, kellelt otsime tuge, toetust ja kaitset, kuid meile ei ole vaja vanemat venda, kes ainult kamandab.

Et saaksime jääda kestma, on meie riigile vaja rahu ja inimestele tööd. Praegu aga tööd napib. Kui 90ndate algul töötasid paljud eestlased end poolsurnuks, siis nüüd löövad nad aega surnuks. Kuid me ei tohi kaotada lootust, et elu pöörab taas paremuse poole, nagu on seda ajaloo vältel juba korduvalt juhtunud. Oleme unustanud, kui raskelt ja uskumatult on eestlased vabaduse saavutanud. Kui meie ajalugu ümber jutustada inglasele või prantslasele või mõne teise rahva esindajale, kelle riik eksisteerib juba sajandeid, imestavad nad siiralt, kuidas meie väikene riik üldse tekkida võis.

Ajalugu näitab, et eestlane on teinud uskumatuid, raskeid ja õigeid valikuid. Uskumatu võit Vabadussõjas, iseseisvuse deklaratsioon, taasiseseisvumine - kõik need ajaloolised pöörded on tulnud üle noatera ja maailma ajaloo viimasel minutil.

Ka kaheksakümnendate lõpus oli Eestis selline hetk - veel kümmekond aastat ja põlisrahvus oleks jäänud vähemusse, nii arvukas ja agressiivne oli muulaste sisseränne Eestisse. Meie riik olekski jäänud maailma kaardile ainult kahekümneaastase ajalooga. Nüüd on meil lootust pühitseda Eesti sajandat aastapäeva, meie järglastel aga võimalus sajandeid oma riiki ehitada.

Eestile ei ole määratud Rootsi või Soome riigile omast heaolu rutiini. Oleme läinud ilmselgelt teist teed. Kuid üks lihtne asi teeb siirast rõõmu. Eestis ei ole enam seda suurt “põrnitsejate parteid”.

Sellest rääkis juba Mari-Ann Kelam: “Kui ma saabusin esimest korda äsja taasiseseisvunud Eestisse, üllatas mind põrnitsevate inimeste rohkus. Nüüd on see minevik. Eesti inimene oskab naeratada ning märgata teist eestlast. Kui ta tunneb ka siirast rõõmu teise eestlase saavutuste üle, oskab teda kiita ning innustada, on ühiskond terve ja arenemisjõuline.”

Mis ühendab meie väikest rahvast veel peale ühise laulmise? See on küünarnukitunne. Väliseestlased vajavad seda väga. Võime oma riigi eluga alles siis rahul olla, kui lihtne inglane tänavalt, kuulnud, et tuleme Eestist, ei ütle enam: “Tean küll, see on Venemaal!”

Sõnavõttude vahepeal laulsid Londoni Eesti kooli lapsed, eesti neiu mängis tšellol ilusat tõsist muusikat ja Eesti seltsi segakoor laulis isamaalisi laule. Pidulik aktus lõppes eestlaste koduste suupistetega: laual oli musta leivaga võileivad ja õunakook. Kiluvõileib oli eriti hea. Veel kaua ei raatsinud rahvas laiali minna, nii tore oli oma rahva hulgas eesti keeles rääkida.