Süldita pole jõuluõhtul õiget meeleolu

Foto: Vida Press

Meie peres on juba kümmekond aastat jõuluõhtuti koos neli põlvkonda. Kord on võõrustajaks vanavanaema, kord vanaema, kord jälle noorpere. Muidugi on niisama mõnusa koosolemise ja kingituste jagamise kõrval oluline koht üheskoos hea ja parema söögipoolise nautimisel.

Kuna jõululaua ümber istub mitu põlvkonda, tuleb toidud-joogid valida nii, et need kõigile sobiksid ning samas ka peretraditsioone kannaksid.

Kogunemise ajaks mõtleme välja mõne mõnusa joogi, mis ühelt poolt soojendaks ja teisalt ka jõulutunde looks.

Vanavanaema firmatoit meie pere jõululaual on sült, mida kõik neli põlvkonda rõõmsalt söövad ja üksmeelselt väga armastavad. Ükskõik, kus laud kaetakse, sült on ikka laual ja seda süüakse esimese toiduna. Erinevad pereliikmed naudivad sülti küll veidi erinevate lisanditega: kes eelistab lisandiks kuuma keedukartulit, kes marineeritud mädarõigast, kes kanget, kes mahedamat sinepit. Ühes ollakse kindlalt üht meelt – süldita pole jõuluõhtul õiget meeleolu.

Jõuluõhtu rituaalid

Vanavanaemal on kohe oma rituaal, millal ja kellelt turul toorainet varuda, millal ja kuidas sült valmib, milliste vormide sees tardub. Süldi autorilt on alati ka selleaastane lugu nüanssidega, kuidas seekord esiroog valmis. Seegi on traditsioon.

Ka järgnev on üsna traditsiooniline, lauale tulevad verivorstid ja sealiha, otse loomulikult hapukapsa ja kartulite saatel. Oleme igal aastal püüdnud otsida uusi maitseelamusi, proovinud eri tootjate verivorste. Vorstid on alati laual ja üks kindel valik on traditsioonilised, kruubipudruga tugevalt täidetud ja krõbedad verivorstid. Mõnel aastal on noorem pere ka ise verivorste teinud, kui on õnnestunud soolikaid hankida. Siis on muidugi valik suurem, erineva sisu ja maitsestusega verivorstidele lisanduvad kindlasti kartulivorstid või muud vereta vorstid. Väimees on väga loov eksperimenteerija ja maitseüllatusi tuleb alati kuhjaga, kui tema toidutegemise juures on.

Vorstid kogu jõuluajaks

Kuna vorstitegu kilo-paari pärast ette ei võeta, ei jõua enda tehtud vorstide kõiki sorte ühe õhtuga ära maitsta, selleks kuluvad järgnevad pühadepäevad ja osa vorste jääb kindlasti veel sügavkülma oma järge ootama. Endale tulevad siis ka alati need toredad ajad meelde, mil koos supertublide kodumajanduse õpetajaks õppijatega sai verivorste topitud ja jõulunäitusi korraldatud. Neid lugusid tuleb siis jälle üle rääkida, seegi on traditsioon. Lood kipuvad muudkui detalidega täienema ja millegipärast värvikamaks muutuma.