Piim oli ja on ainulaadne toiduaine. Nüüd püütakse kapitalistlikus tuhinas ületootmise ajal piimale teistsugust värvingut anda.
Lood piimast ehk teisisõnu lood elamistarkusest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen lehmapiimaga üles kasvanud. Selle joomist peeti loomulikuks. Lehmapidamine oli maal kui elatusallikas igati vajalik. Olen ka ise õpetajatöö kõrvalt lehmi pidanud. Kui elasid maal, siis peeti abimajapidamist loomulikuks.
Uue Eesti tulekuga kadusid majandid, hakkasid kaduma maaelu väärtustavad traditsioonid. Ääremaastumine algas siis, mitte nüüd, valdade liitmise ajal. Külade tühjenemine on inimesi aastaid linnadesse, linnaääre valdadesse või isegi kaugemale viinud.
Polegi enam nii palju piimatootjaid vaja, saame vähemaga hakkama, kuna toodame rohkem, kui tarbime. See olukord on viinud piimahinna odavnemisele, ei tahaks, et sellega seoses piimaväärtust alahindaksime.
Olen tänulik, et ajakirja 60+ jõuab mitmeid elulisi-olulisi teemasid. Eks arutelud tõstavad probleemi aktuaalsuse esile.
Lugupidamisega lehte lugedes ja piima juues.
Lugejakiri on vastukaja ajakirja novembrinumbris ilmunud artiklile „Piim võiks olla igas vanuses sööja-jooja toidulaual"