Töölt lahkudes vabatahtlikult vabalangusesse

Kodutute öömajad nädalavahetusel ülerahvastatud ei olnud. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Istus kunagi mõjuvõimas ja oma suurtes tegudes ületamatu direktor inimnahast polsterdatud tugitoolis. Jagas käske, ülesandeid, nautis oma hiilgust, siis aga võttis kätte ja läks hoopis kojameheks. Läks oma tõelisest elust iseennast leidma.

Ütlete, et see pole võimalik. On võimalik. See on iseenda vabatahtlik karjääriredelil alandamine. Kui kohustuste lained löövad üle pea, tööaeg venib pikemaks, kui jõuate kanda, kui ülearust raha ei oska mõistlikult kulutada, on mõttekas minna mõni tase allapoole - ja võita!

Martin jutustab: “Umbes kümme aastat tagasi sain jala välisfirma ukse vahele ning mõne aja pärast ka kohaliku filiaali juhiks. See oli unelmate töö. Kasutasin kõiki boonuseid, mis selle töö juurde kuulusid, alustades väliskomandeeringutest ja lõpetades kohalike kasiinodega. Kaotused kasiinos ei rikkunud tuju. Alati võis tellida napsu ning minu ümber tiirles lõputult kompleksivabu noorikuid, valmis minuga kõike jagama.

Meenutan nostalgiaga aega enne kriisi, sest lausa suplesin rahavoogudes. Mitte sentigi ei pannud ma kõrvale ega muretsenud oma elamise pärast. Kõige vähem tundsin muret veel selle üle, et degradeerun kui spetsialist. Olin kindel, et raha ei lõpe kunagi otsa. Sisuliselt ma juba elasingi kasiinos ning hakkasin võlgadesse uppuma.

Siis ühel päeval olin järsku kaine. Tegin kiire ja ainuõige otsuse töölt lahkuda. Mul lihtsalt õnnestus ennetada vallandamist.

Läksin ehitusele. Raha sain kümme korda vähem, tööd aga samavõrra rohkem. Aasta otsa maksin oma võlgasid, need tulid ainukestena truult minuga uude ellu kaasa. Kõik tolleaegsed sõbrad ja sõbrannad kadusid. Kuid mina olen õnnelik, et suutsin ennast ületada ja raamidesse suruda.”

Alla: “Kui olin veel juuratudeng, unistasin prokuröri ametist. Tahtsin õigusemõistmisel kaasa rääkida. Tahtsin kaitsta ohvreid ja karistada kurjategijaid. Siis aga tutvusin prokuröriametiga seestpoolt ning mõistsin, et see pole minu jaoks. Hullumeelne töögraafik, mitte just eriti peenetundelised meessoost kolleegid, advokaatide talumatult mürgised sõnavõtud kohtuprotsessidel, süüdistatute avalik vihavaen ning nende sõjakad sugulased.

Pidev kiirete asjade kahanematu hunnik laual. Viiendal tööaastal ei osanud ma enam elust rõõmu tunda. Kogu seda alandust ei korvanud isegi päris korralik palganumber. Uskuge või mitte, aga ma ei tundnud end naisena. Olin väike mutrike kolossaalses riigimasinas. Rääkimata mingist abiellumisest, mul ei olnud isegi kavaleri.

Olin unustanud, et noored inimesed käivad vahel väljas pidutsemas. Kolleegid hoiatasid mind, et selliselt töölt lahkutakse kas jalad ees või pensionile. Mina aga lahkusin uude ellu kõrgetel tikk-kontsadel. Nüüd on mul aega surfata internetis, lugeda raamatuid, käia kohtingutel ja sõbrannadega lobisemas. Mornist prokuröritädist on saanud moodsa soenguga noor naine, kes jälle oskab elu nautida. Isegi kolm korda väiksema palganumbri eest.”

Anne: “Ka mina teadsin, et kaupmeheks sünnitakse. Ometi töötasin kaubanduses üle 15 aasta. 35selt olin lõpuks vanemkaubatundja ja mul oli viis alluvat. Ma ei omanud enam normeeritud kaheksatunnist tööaega ja kahte vaba päeva nädalas. Tööpäevad venisid järjest pikemaks. Juhtkond aga leidis minu töös lõputult vigu, et jätta mind preemiata või lihtsalt palka alandada. Kui aga palgast kadus üsna kaalukas rahasumma ilma ühegi seletuseta, sai järsku selgeks, et minu mõõt on täis. Tegin veel tühja katse õigluse otsinguil ja jõudsin kõige kõrgema ülemuseni. Nägin tema ükskõikset pilku ja kuulsin kiretuid sõnu: “Minu allkirjaga? Mulle vist ei meeldinud, kuidas te kauba välja paigutasite.”

See oli mu taluvuse piir. Lahkusin päevapealt. Lõpetasin küünetehniku kursused ja alustasin oma laevukesega sõitu vabas vees. See ei olnud kerge. Talusin mõnda aega tütre grimassiga pikitud kommentaare teemal: “Minu küünetehnik!”

Kuid nüüd olen iseenda peremees. Mille poolest on see kehvem sõnapaarist: "minu psühholoog" või lihtsalt "minu hambaarst". Võin isegi tolle kõige kõrgema ülemuse abikaasale teenusest ära öelda põhjust seletamata. Teenin ise endale palka ega pea muretsema, et keegi seda jälle kärbib. Peaasi, et ikka klientide käed-jalad vajaksid head väljanägemist.”