K, 1.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Millega leppida? Ja millega mitte?

Vahur Kersna
Millega leppida? Ja millega mitte?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Vahur Kersna
Vahur Kersna Foto: Martin Ilustrumm

Tõenäoliselt ei hüppa ma enam kunagi teivast. Millest on muidugi kahju, sest tegemist on erakordselt kauni ja atleetliku spordialaga.

Kooliajal, kui olid kasutusel veel alumiiniumteibad, vigastasin ühel õnnetul katsel latile maandudes nii hullult huult, et pidin verest tühjaks jooksma. Kui ma aga pea 40aastasena Erki Noole juhendamisel ühel sügisel uuesti teiba kätte võtsin, alustasin järgmisel suvel ajakirjanike kümnevõistlusel hüppamist siis, kui minust 20 aastat nooremad mehed olid juba lõpetanud.

Tegelikult on veel päris mitmeid asju, mida ma enam ei tee. Ei torma trepist alla neli astet korraga. Ei lõhnasta ennast „Fa” deodorandiga laupäevaõhtuti diskole minekuks. Ei vahi tänaval võõrastele tüdrukutele järele. Ei maga reisides lennujaama trepil ajalehe peal. Ei sõida läbi lumetuisu jalgrattaga 15 kilomeetrit sõbra juurde olengule. Ei osta asju ainult sellepärast, et need on odavad. Ei söö vorsti ega saia. 

„Mõnda asja ei sobi enam teha, teist ei jaksa, kolmandat ei taha.“

Elatud on igasugust elu, aga – nüüd on teine aeg. Mõnda asja ei sobi enam teha, teist ei jaksa, kolmandat ei taha. Samapalju kui hullult tormav aeg muudab meie ümbrust, muudab ta ka meid. Võib-olla rohkemgi. Mäletate, kui Agnes Gabrielilt jõekäärus küsis, kes ta päästja on, kas rändrüütel, näitleja või ikkagi mässaja, ja kuulis vastuseks: „Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna.”

Maailm ei püsi paigal. On elu, hetki ja kogemusi, millised jätame tänuga minevikku, ja neid, mille hääbumisega võib olla raske leppida.

Aga kellele sa kaebad? Või kelle peale pahandad?

Olen üsna veendunud, et Saatusel on hästi läbimõeldud plaanid ja ülesanded meist igaühele igaks eluhetkeks. Samapalju kui aeg sinu ees vaipu kokku rullib, lükkab ta neid mingites suundades lahti. Nii on maailm kokku pandud, muidu ta ei toimiks.

Parim, mis me teha saame, on kuulata oma isiklikku Saatust, üritada tema plaane mõista. Ja siis, tunnetades selja tagant puhuvaid tuuli, ühises kooskõlas tema energiate laineharjal kulgeda. Me peame vähemalt üritama aru saada, mida Saatus meilt ootab. Ja olema ettevaatlikud, omaks võttes ja endale peale surudes enamasti väliseid – reklaamist, meediast ja tuttavatelt pärit tihtipeale jaburaid tahtmisi – et mida meie peaksime elult ootama. Oma isiklikku sisehäält kuulamata toimides jääb üle vaid imestada, miks asjad ei laabu, miks oleme haiged, õnnetud ja väsinud.

Pressides purjetada vastu oma Saatuse tuultele – tehes valet tööd, elades vales kohas või suheldes valede inimesega, on väga raske, kui mitte võimatu olla rõõmus, rahulolev ja terve.

Minu uskumuse kohaselt oleme siia maailma tulnud mitte piinlema, vaid olema õnnelikud, rõõmsad ja rahulolevad. Tingimused ja võimalused on selleks loodud, kuid üleliia palju aega eksida ja otsida pole antud. Või elu edasi lükata. Et raban veel mõned aastad seda nõmedat tööd ja kogun raha ja kannatan need ja need asjad välja ning siis, ühel ilusal päeval ...

Panin tähele, kuidas Aarne Rannamäe hiljutine nagu poole sõna pealt minek tuletas paljudele meelde, et me ei pruugigi elada 500aastasteks. Ja et uks teise maailma võib avaneda väga ootamatult. Sestap ei tohi asju ja tegemisi, mis sind tõeliselt kutsuvad, liig sügavale hädavajalike tööde ja tegemiste lõputu kuhja alla matta. Kui meile peaks antama viimastel minutitel veel aega mõtisklemiseks, siis tõenäoliselt ei kahetse me mitte raha, mis jäi kokku kraapimata, vaid kauneid hetki, mis jäid olemata, ilusaid tegusid, mis jäid tegemata, häid sõnu, mis jäid ütlemata. Elu, mis jäi elamata.

Lõpetuseks üks lõbus lugu, mis minuga viimastel aastatel kipub korduma. Keskmiselt nii paar-kolm korda suve jooksul tuleb Võrus Maksimarketi ees mõni pundunud näoga tüüp, haarab mul käisest ja, naeratades laia ühe- või kahehambalist naeratust, pahvatab läbi pohmakapilve rabava otsekohesusega mulle näkku kristallvalusa tõe: „Issand, sa oled nii vanaks jäänud!”

Mind see ei ehmata, ei ruineeri ega solva. Sest jah, ma tean. Mul on kodus peegel ja ma oskan lugeda passi kirjutatud numbreid. Ma tean, et viimastel aastatel läbi minu soonte voolanud keemiaga võiks tappa väiksema elevandikarja. Ma ei ole enam aastaid hüpanud teivast ega jooksnud Kadrioru staadionil Erki Noolega 10 x 100meetriseid lõike. Kõik see jätab jälje. Vaatan elutuultest räsitud olendile poe ees sõbralikult silma, naeratan vastu ja saan terveks päevaks hea tuju, kui ta järgmiseks ütleb: „Mäletad ju mind, olin sinust kaks klassi tagapool?!”
 

Artikkel ilmus ajakirja 60+ oktoobrinumbris ja juhatas sisse Vahur Kersna esinemise 5. ja 6. oktoobril toimunud 60+ festivalil, kus ta kõneles teemal, kuidas elus ellu jääda.

Kes on Vahur Kersna?

Vahur Kersna sündis 54 aastat tagasi Võrus, elas ja kasvas aga Antslas, kus tema vanemad olid õpetajad. Kooliajal tuli Eesti noorte meistrivõistlustel hõbemedalile vasaraheites, aga joonistas ka karikatuure „Sädemesse”, „Töörahva Ellu”, „Pikrisse” ja „Edasisse”. Pärast Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna lõpetamist on töötanud 31 aastat Eesti Televisioonis, aga juhtinud ka TOP raadiot, raadiot Pulss B3, olnud saatejuht Vikerraadios ning avaldanud hulgaliselt artikleid eri väljaannetes.

Televisioonis tema tehtud saadete üleslugemine hammustaks lõviosa siinsest ruumist, kuid olulisemaks võib kindlasti pidada saatesarja „Pealtnägija” loomist, mis Vahuri  kaasjuhtimisel oli parematel päevadel rohkem kui 400 000 jälgijaga konkurentsitult Eesti vaadatuim telesaade.

Pärast haigusest tingitud taandumist igapäevasest teletööst on Vahur keskendunud rohkem aega ja süvenemist nõudvatele tegemistele. Meenutagem rohkem filmi- kui telesaatemõõtu kahetunniseid suurprojekte „Jaak Joala tähtkuju” või Alo Mattiiseni aega, elu ja saatust käsitlevat „Alo. Surematu” Viimastesse aastatesse on jäänud ka „Tuled akendes”, „Iga pink räägib loo”, „Täna õhtul” ja alles hiljutine presidendikandidaatide kandidaate inimestena suurepäraselt avanud „8 Eestit miljonist”.

Oma tõeliseks elutööks, „Nobeli preemiaks, olümpiavõiduks ja pronksist ratsamonumendiks Antsla keskväljakul” peab Vahur aga poolteist aastat tagasi ilmunud raamatut „Ei jäta elamata”. Nii nagu kolm aastat varem ilmavalgust näinud „7 x 7” osutus ka „Ei jäta elamata” aasta ostetuimaks raamatuks Eesti raamatupoodides. Mõlemad raamatud olid ka aasta loetuimad meie raamatukogudes.

Märksõnad
Tagasi üles