Kelamid: Vabadus üksi ei ole mitte midagi

Mari-Ann ja Tunne Kelam. Foto: Elukiri

Kristel Schwede, Elukiri

Poliitikutest abielupaar Mari-Ann (64) ja Tunne Kelam (74) on koos olnud veidi üle 20 aasta, kokku viis neid ühine tegevus Eesti vabaduse nimel. Mari-Ann on viimaseid päevi riigikogu liige ja märtsivalimistel enam ei kandideeri, Tunne valiti ülemöödunud aastal uuesti Euroopa Parlamenti. Oma kodus Viimsis tunnevad nad rõõmu koerast ja lastelastest, muusikast ja fotograafiast, aiatöödest ja raamatutest. Ning muidugi teineteisest.
 

Kas põhjused, mis teid kokku viisid, on jäänud samaks?

Mari-Ann Kelam: Arvan küll. Kokku viis meid Eesti vabadusvõitlus, ühine rahvuslik töö ja Eesti tutvustamine välismaal. Meie koostöö algas New York Timesile ühise artikli kirjutamisega, milles hoiatasime Nõukogude repressioonide tagajärgede eest Balti riikides. Artikkel ilmus 1991. aasta jaanuaris.

Tunne Kelam: Selles juhtisime tähelepanu Leedus ja Lätis toimunud veristele aktsioonidele rahvuslike liikumiste vastu ja kutsusime USA presidenti neile otsustavalt reageerima. See oli Balti rahvastele kriitiline hetk – kas Washington annab Kremlile selge signaali, et eestlaste, lätlaste ja leedulaste vabadustaotluste mahasurumine on vastuvõetamatu, või eelistatakse head läbisaamist Gorbatšoviga.

Mari-Ann: Mäletan, et kui Tunne tuli 1991. aasta septembri algul esimest korda Washingtoni, kohtusime lennujaamas ja ta meeldis mulle esimesest pilgust peale. Sain kohe aru, et ta on tore ja sõbralik. Võtsin tookord kõiki Eestist saabunud külalisi vastu ja korraldasin nende kohtumisi. Alguses hindasin teda kui head koostööpartnerit, hiljem, kui meie koostöö jätkus, märkasin, et meie vahel on midagi enamat.

Tunne: Ühine tegevus liidab alati. Meile mõlemale oli üllatus, et me koostöö sobis nii hästi. Mõtlesime üsna samamoodi ja täiendasime teineteist suurepäraselt. Näiteks, kui ühele langes esinedes liiga suur koormus ja ta kippus väsima, võttis teine aktiivsema rolli enda peale.

Härra Kelam, olete oma mälestusteraamatus meenutanud, et imetlesite Mari-Anne ettevõtmisi juba nõukogude ajal, kui öötöölisena Ranna sovhoosis välisraadiojaamu kuulasite. Kas Mari-Ann osutus inimesena selliseks, nagu te ette kujutasite?

Tunne: Ma ei osanud Mari-Anne inimesena ette kujutada, ma polnud isegi tema häält kuulnud, olin kursis ainult tema tegevusega. Mulle imponeeris tema julge ja energiline tegutsemine Eesti olukorra tutvustamisel ja meeleavalduste korraldamisel. Tema häält kuulsin esimest korda alles siis, kui olin juba Ameerikasse jõudnud. Sain Eestist esimest korda välja augustis 1989. Käimas oli Eesti kodanike komiteede liikumine ja Ameerika pagulaseesti organisatsioonid soovisid selle kohta otseallikast kuulda.

Kui palju te kodus poliitikast ja ühiskonnaasjadest räägite?

Tunne (rutakalt): Me ei pea ennast kumbki elukutseliseks poliitikuks. Oleme poliitikuks kujunenud olude sunnil ja küllap oleksime omal ajal valinud mingi muu tegevusala. Me lihtsalt tunnetasime, et eesti rahvas ja kultuur on Nõukogude okupatsiooni all hääbumas, ning üritasime kodanikualgatuse korras midagi ette võtta, ehkki olukord tundus enamikule lootusetuna.

Mina alustasin väikese grupiga sellest, et saatsime aastal 1973 põranda alt memorandumi ÜRO peasekretärile, mis juhtis tähelepanu ebanormaalsele olukorrale Eestis. Mari-Ann alustas 11-aastaselt oma elu esimese lugejakirjaga Clevelandi ajalehele, milles protestis Ungari revolutsiooni mahasurumise vastu. Kõik ülejäänu oli nende algatuste loogiline jätk.

Mari-Ann: Mind on alati huvitanud mujal maailmas toimuv ja tihti vahetame Tunnega infot ja arvamusi välispoliitikast. Mul on aastate jooksul kogunenud üle maailma suur hulk tuttavaid, kellega sidet peame ja infot vahetame.

Tunne: Euroopa Parlamendis on pidevalt tähelepanu all küsimus, kuidas paremini korraldada koostööd liikmesriikide parlamentidega. Olen ikka soovitanud, et siin ei tohiks alahinnata isiklikku tasandit. Minul pole sellega probleemi – saame abikaasaga kahe parlamendi suhteid puudutavad küsimused nädalavahetusel kodus ära lahendada (muigab).

Paljud omal ajal Eesti vabaduse eest võidelnud inimesed on nüüdseks päevapoliitikast eemaldunud, kes pettunult, kes lihtsalt uue tegevuse leidnud. Teie olete mõlemad jäänud. Kui te ennast poliitikuks nimetada ei soovi, mis tähendus siis poliitikal teie jaoks on?

Mari-Ann: Ameerikas vabadusvõitlusega tegeledes tutvustasin kogu aeg Eestit ning juhtisin tähelepanu poliitvangidele ja nende olukorrale. Kui Eesti sai vabaks, tundsin, et pean tutvustamist mõnda aega veel jätkama ja demokraatia ülesehitamisele poliitika kaudu kaasa aitama. Pean ausalt tunnistama, et see on olnud hoopis raskem. Nii olemegi poliitikasse jäänud.

Eks inimene satub ka rutiini. Minu esimene töökoht Eestis oli välisministeeriumis, kus pidin esindama valitsuse seisukohti. Töötasin seal 1993. aastast alates õige mitme ministri ajal. Samas oli töö selline, nagu olin teinud aastaid Ameerikas – muudkui selgitasin ja tutvustasin Eestit, lihtsalt küsimused ja probleemid olid muutunud. Lõpuks oli juba päris raske telefoni hargilt võtta ja jälle otsast peale rääkima hakata, kuidas Eesti on juba mitu tuhat aastat siin paigas asunud, jagada selgitusi okupatsiooniaastatest ja kinnitada, et venelasi meil ei diskrimineerita.

Kui ministeeriumitööst ära väsisin, hakkasin koordineerima meie erakonna – Isamaaliidu – välissuhteid. 1999. aastal kandideerisin riigikokku. Olime seal Tunnega ainuke abielupaar.
Nüüd on Tunne aastast 2004 Euroopa Parlamendis ja mina taas riigikogus – jälle oleme parlamentaarne abielupaar. Kohe varsti enam mitte, sest mina edaspidi ei kandideeri.

Tunne: Meie poliitika on tegelikult Eesti tutvustamine hea ja usaldusväärse partnerina, kes väärib toetust. See on meie olemasolu ja turvalisuse peaküsimus. Me ei saa ilmselt kunagi öelda, et Eesti on juba piisavalt tuntud. Kui olin Washingtonis esimest korda, asus Eesti ameeriklaste teadvuses kusagil Islandi ja Etioopia vahel, lihtsalt kui üks e-tähega tundmatu väikeriik. Kõige paremini teadsid Eestit Washingtoni afgaani taksojuhid, sest nemad olid Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Afganistanist põgenenud ja teadsid sellest impeeriumist rohkem.

Nüüd on olukord paremaks muutunud, kuid ülesanne on jäänud – pigem kui kodanikualgatus, mitte poliitika. Praegu, kui meie inimesed rändavad palju mööda maailma, saab iga kodanik meie riigi tutvustamiseks midagi teha ja peakski tegema.

Meil on üks tore peretuttav Tatjana, kes räägib täiesti kenasti eesti keelt, kuid kodakondsust tal pole, sest ta ei julge keeleeksamile minna. Liigutav on tema puhul see, et kui ta Egiptusesse puhkama läks, võttis ta väikese Eesti lipu kaasa, pani selle lauale ja rääkis, et tema on Eestist ning soovib enda maad tutvustada.

Mainite mõlemad, et olete poliitikud olude sunnil ja võinuksite tegeleda ka mõne muu valdkonnaga. Millega näiteks?

Mari-Ann: Võimalusi on palju, aga kultuur on üks asi, mis meid mõlemaid huvitab. Tunne vanemad ja vend olid seotud kõrgkultuuriga ning nende arhiiv ootab läbitöötamist ja looming tutvustamist.

Tunne: Tänu Mari-Annele oleme juba üht-teist suutnud välja anda ning laiemale hulgale kättesaadavaks teha. Nii oli Viimsi Püha Jaakobi kirikus novembrist jaanuari lõpuni üleval minu isa Peeter Singi maalide näitus “Marjele mõeldes”. Näitus oli pühendatud minu ema, helilooja Marje Singi 100. sünniaastapäevale. Ta oli esimene eesti naishelilooja, kes sai kompositsioonialase erihariduse Tallinna konservatooriumis, kuid heideti 1948. aastal heliloojate liidust välja, kuna ei pidanud võimalikuks minna kompromissidele oma südametunnistusega. Oleme aidanud kaasa ema nootide kirjastamisele, tema muusika, eriti jõululaulude heliplaadistamisele ning anname aastast 2005 välja Marje ja Kuldar Singi nimelist noore laulja aastapreemiat. Esimese preemia sai Oliver Kuusik. 2006. aastal ilmus meie algatusel kunstialbum „Peeter Sink. Maalid“.

Kuidas te praeguse elukorralduse juures omavahel sidet hoiate, on ju härra Kelam neli päeva nädalas Brüsselis?

Tunne: Meil oli alguses ju lausa ookeani ületav abielu.

Mari-Ann: Esimesel kahel abieluaastal elasin mina Ameerikas, Tunne Eestis. Oleme harjunud kauguste tagant sidet hoidma. Praeguste sidevahendite juures pole see mingi probleem. Kahjuks on Euroopa Parlament nii vanamoeline asutus, et seal ei saa töötajad Skype’i kasutada. Ei tea, mida nad küll kardavad?

Tunne: Olen neli päeva nädalas ära ja kolm kodus, aga öödega on vastupidi: olen neli ööd kodus ja kolm ära.

Kui palju leiate aega lihtsate rõõmude jaoks ja mis need teie elus on?

Mari-Ann: Ilmselt lapselapsed – neid on mul nüüdseks neli ja Tunne on nad kõik omaks võtnud, see on väga vahva! Meile mõlemale meeldib ka koeraga jalutada ja pilte teha. Looduses viibimine on emotsionaalselt rikastav ja hoiab heas vormis.
Meil on veel üks tore komme – õhtuti, kui väsimus väga kallal pole, loeb Tunne mulle raamatut ette. Enamasti Agatha Christiet, aga mõnikord ka tõsist kirjandust.

Tunne: Ettelugemise traditsioon tekkis meil Ameerikas. Tahtsin enda igapäevast inglise keelt lihvida ja hakkasin Mari-Annele õhtuti ingliskeelseid kriminulle ette lugema. Sellest on palju abi, kui su hääldust kuulab ja parandab ingliskeelses keskkonnas kasvanud inimene. Huvitav on see, et kõva häälega lugedes tajud kohe, mis on tekstis üleliigset. Endamisi ja ainult silmadega lugedes tundub tekst teistsugune.

Proua Kelam, olete suurema osa elust Ameerikas elanud, kas Eesti eluga harjumine võttis kaua aega? Millal tundsite, et nüüd on kohanemine lõppenud?

Mari-Ann: Võib-olla siis, kui ostsime endale kaheksa aasta eest Viimsisse maja. Eks ma olin üksjagu kohanenud juba varem, kuid algusaastatel tundsin väga suurt puudust autost. Elamine Keila-Joal, kus bussid sõitsid suvalise graafiku järgi, oli päris keeruline. Kui mu vanemad saatsid Ameerikast laevaga meile enda vana auto, siis õnneks olukord muutus. Autoga algas meil uus elu. Hakkasime nädalavahetustel Eestit avastama. Uurisime läbi kogu põhja- ja lääneranniku ning saared, kaasa arvatud väikesed lahesopid, mis nõukogude ajal olid piirivalve poolt suletud. Pärast neid reise tundsin, et Eestimaa on hoopis omasemaks saanud. Eestimaa loodus on nii mitmekesine ja huvitav – selle avastamiseks tuleb aega võtta.

Tunne: Hämmastav on see, et Eesti, mis on Hollandi-suurune maalapp, sisaldab nii palju erinevat: liiva- ja kivirandu, klintrannikut, ürgmetsi. Kõik see on uskumatu luksus! Praktiliselt iga Eesti inimene pääseb poole tunniga metsa. Meil on hingamisruumi, mida Lääne-Euroopas on raske leida. Kunagi käis Tallinnas Norra peaminister Knut Vollebaeck, keda ma riigikogu nimel vastu võtsin. Ta rääkis, kuidas Euroopas ei saada aru, et norrakatele lihtsalt meeldib omaette olla – minna esimesel võimalusel oma suvekodusse ja olla seal õnnelik. Ütlesin talle, et meie saame sellest väga hästi aru, sest suur osa eestlasi on samasugused.

1990. aastatel suvitasime Mari-Annega Hiiumaal mitu hooaega Hanikatsi laiul, kus on ainult üks talumaja, milles pole elektrit ja kuhu paat sõitis kord nädalas. Nädal aega muust maailmast eraldi elada oli huvitav eksperiment. Käisime varem kogu aeg Hiiumaal suvitamas, aga viimased neli aastat, kui kaks lapselast elavad Virginias, veedame suurema osa puhkusest Ameerikas.

Kas diplomaatilised kogemused on tulnud kasuks ka koduseid erimeelsusi lahendades? Või peaksin ma hoopis küsima, kuidas on kristlik maailmavaade toetanud teie abielu?

Mari-Ann: Üldiselt läheb meil hästi ja suhtume asjadesse üksmeelselt. Eks mehed tahavad ikka rohkem bossid olla. Olen päris palju lugenud ka suhteraamatuid, kust saab teinekord päris häid nippe.

Ega mina meie kooselu alguses päris tõsine kristlane veel olnud, valisin selle tee hiljem ja olen püüdnud lähtuda armastuse käsust: armasta ligimest nagu iseennast. Ehk teisisõnu öelduna – püüa temasse suhtuda kui samaväärsesse. Tunne kristlik baas on tugevam, ta kasvas usklikus peres.

Tunne: See ei tähenda veel midagi, nooruses tahtsin mööda enda valitud teed käia, mitte mööda vanemate rada.

Mari-Ann: Olen kristlasena alles algaja. Kuigi olen lapsena ristitud ja noorena leeris käinud, olid need tol ajal kõrvalised asjad. Tunne kõrval olles, arutades ja läbi vaieldes olen arenenud. Ega ma kõikidest asjadest praegugi veel täpselt aru saa, näiteks Maarja ja Marta loost. Miks Jeesus eelistas Maarjat, kes tema sõnumit kuulas, Martale, kes oli mures, kas külaliste eest on vajalikul määral hoolitsetud? Ma ise tunnen end sageli rohkem Martana: teen süüa, kraamin ja toimetan.

Paljudesse küsimustesse tõi mulle selguse Tunne kingitud raamat – C. S. Lewise „Lihtsalt kristlus“ („Mere Christianity“, 1952), samuti väga populaarse ameerika autori ja raadioajakirjaniku Laura Schlesingeri raamat „Kümme käsku“. Näiteks seitsmes käsk – ära varasta – ei tähenda ainult seda, et sa ei tohi kaasinimeste asju varastada, vaid keelab ka tagarääkimise. Kellestki halvasti rääkides varastad ju tema hea nime.

Tähtis on aru saada, et tõdesid ja eetikanorme ei saa leiutada ega asendada – need püsivad alati samad. Kümnes käsus peituvad tõed annavad lahti mõtestades väga hea käitumismustri, kuigi lähedase inimese puhul võib nende rakendamine olla vahest kõige raskem (naerab).

Võõraga on lihtsam viisakas ja kannatlik olla?

Tunne: On väga kasulik, kui õpid ennast läbi lähedase silmade vaatama.

Mari-Ann: Minu vanaema ütles alati: „Käitu minuga nagu võõraga.“ Kodus kipud lohakaks minema ja unustad kasutada viisakusi, kas või öelda „palun“ ja „tänan“, kuid need ju tegelikult panevadki elu rattad paremini käima. Tunne: Arvo Pärt tunnistas, et tal on raske sina peale minna. Tunneme teineteist juba päris kaua aastaid ja ükskord ta seletas, et nende peres teietati lisaks tädidele ja onudele ka vanemaid.

Kui te mööda Pirita teed koju sõidate, on tee ääres näha Barbi Pilvre poolt välja mõeldud Pirita tunnuslause „Mereõhk teeb vabaks“. Omal ajal oli teie osavõtul asutatud ERSP juhtlauseks „Tõde teeb meid vabaks“. Millised on praeguse aja tõed, mis aitavad vabadust hoida?

Tunne: Võitlus tõe eest jätkub ja selle lõppu ei paista veel niipea. Seda on võimalik tunnetada ja avastada, kuid me pole sellest enamasti eriti huvitatud. Näiteks tõde meie elu mõtte kohta – kust oleme tulnud, milleks elame, kuhu läheme? Igapäevases elus püüame läbi ajada pigem illusioonidega, pehmete kokteilidega, mis sisaldavad mõningaid tõe elemente, kuid need elemendid ei määra tingimata meie käitumist ega anna elule mõtet.

Samas on maailmas veel puudu ajaloolisest tõest kõigi totalitaarsete süsteemide tegevuse kohta, neile rahvusvahelise hinnangu andmisest. Suur tööpõld on ees Ida-Euroopa riikide lähimineviku tutvustamisel. Teadmatuse pinnalt võrsuvad aga kõikvõimalikud eelarvamused ja hirmud.

Mari-Ann: Enne kui sa vabaduse teema juurde jõuad, luba lisada, et huvi Ida-Euroopa vastu on siiski olemas. Suursaadikud, kes Eestis töötavad, suhtuvad soojalt ja huviga meie ajaloo keerdkäikudesse ja probleemidesse. Näiteks Prantsuse suursaadiku proua on meie käest mitu korda Euroopa taasühendamise raamatuid kinkimiseks juurde küsinud. Eelmine USA suursaadik pani kõik oma külalised vaatama Jim ja Maureen Tusty filmi „The Singing Revolution“ („Laulev revolutsioon“ – ingl k) ja kinkis neile selle filmi videosid. Tema abikaasa ütles mulle kord: „Mari-Ann, olen filmi juba kolmkümmend kuus korda vaadanud, aga ikka tulevad pisarad silma.“ Samas peaks siinsamas Tallinnas midagi ette võtma endise Ohvitseride Majaga. Detsembris kutsus Portugali suursaadik meid sinna fado-kontserti kuulama. Esineja oli suurepärane, kuid ma vaatasin saali, kus lava kohal toretseb Nõukogude Liidu vapp ja laefreskodel lehvib Nõukogude Eesti lipp, ja imestasin. See oli nii võõrastav! Ma ei kujuta ette, et näiteks Taanis oleks kontserdisaal täis natside sümboolikat!

Tunne: Filosoof Erich Fromm on 1941. aastal ilmunud raamatus „Põgenemine vabaduse eest“ öelnud, et inimestel on lihtne aru saada „vabanemisest millestki“. Igaüks mõistab vabanemist millestki, mis rõhub, kammitseb või alandab. Hoopis keerulisem on aga „vabanemine millekski“ – milleks vabadust kasutada. Vabadus üksi ei ole mitte midagi. Vabadus on mõeldav ainult koos kahe teise v-ga – need on vastutus ja väärikus. Nende kolmega saab mõõta inimeseks olemist.

Aastatel 2002–2003 oli mul võimalus osaleda Euroopa põhiseaduse lepingu koostamises. Protsessi olid kaasatud ka tollaste kandidaatriikide esindajad. Asi polnud aga mitte niivõrd lepingus endas, kuivõrd selle eessõnas. Arutleti, kuidas väärtustada Euroopa kultuurilist ja kristlikku pärandit. Huvitav oli see, et polnud mingi probleem mainida antiikpärandit ja valgustusaega, kuid tekkis suur vaidlus kristlike juurte ja pärandi nimetamisega. Viimane jäigi lõpuks tekstist välja.

Mulle olid omal ajal tõsiseks üllatuseks Euroopa ühinemise ühe „isa“, Prantsuse riigitegelase Robert Schumani sõnad 60 aastat tagasi: „Demokraatia on kas kristlik või teda ei ole olemas, sest mittekristlik demokraatia päädib kas anarhia või türanniaga“. Arvamuskujundajad ja poliitikud avaldavad siiani tunnustust Schumani geeniusele ja tema võimele viia sõdadest lõhestatud Euroopa uutele koostöö alustele. Samas unustavad nad mugavalt selle geeniuse sõnastatud demokraatia definitsiooni nagu ka tõsiasja, et ühinenud Euroopa rajajad olid pea kõik tõsikristlased. Kristliku pärandi eiramine soodustab minu arvates vabaduse väärkasutamist. Usk on eelkõige ammendamatu jõud, mis annab inimesele oma füüsilisest elust tohutult pikema perspektiivi ning vastutustunde. Koos kindlate reeglitega selle kohta, mis on õige ja mis vale.

Kas oleme nõukogude mentaliteedist vabanenud?

Tunne: Jah ja ei. Just hiljuti puutusin sellega kokku, kui arutasime Eesti vabariigi taasiseseisvumise 20. aastapäeva tähistamist. Praegu üritatakse teha filmi kahest otsustavast päevast Toompeal 1991. aasta augustis. Kuid filmi ette valmistades on hetkel raske leida ühist keelt 20. augusti klubi juhtidega. Viimased kipuvad välistama rahvuslike jõudude, nagu Eesti Kongressi rolli selles, et Eesti taastati rahvusriigina, selle asemel et Edgar Savisaare nullvariandi alusel kuulutada välja iseseisvus Nõukogude Eesti baasil. Minu arvates on selline kramplik oma seisukohtade külge klammerdumine lõhestav.

Olen ka märganud, et kui meedias nimetatakse kedagi legendaarseks, on see siis laulja või kommentaator, on tegemist alati nõukogude ajal ametlikult tegutsenud inimestega. Ega selles midagi halba ole. Kuid imelik tundub see, et meil pole ühtegi legendaarset dissidenti ega vabadusvõitlejat, kes omal ajal söandasid peaaegu et üksi vastu astuda kõikvõimsale diktatuurile. Näiteks Lagle Parek, kes asutas esimese mittekommunistliku partei Nõukogude Liidus, või Enn Tarto, kes on veetnud aastaid vanglas ainuüksi selletõttu, et taotles avalikult kodanikuvabadusi ja iseseisvat Eestit ega läinud kaasa Kaval-Antsude ja rehepappide üldise vooluga.

Mari-Ann: Minu arvates on inimeste kurjus ja tigedus küll jäänukid nõukogude ajast.
Kuidas säilitada tasakaalukat meelt ja kainet mõtlemist praegusel valimiseelsel ajal?

Tunne: Meid pole parteide kaklused siiani eriti puudutanud. Oleme püüdnud alati jääda eelkõige inimesteks. Suhtleme kõigiga sõbralikult ja tunneme kõigi vastu huvi. On ju öeldud, et parim valimiskampaania on siis, kui seda ametlikult ei toimu.

Mari-Ann: Kui ilmneb midagi halba, siis tuleb sellega kindlasti tegeleda ja lahendusele jõuda, mitte veeretada seda üksnes valitsuse või opositsiooni kaela või näha asja läheneva valimiskampaania kontekstis. Või mis kõige küünilisem, väita, et juriidiliselt on kõik korrektne. Probleemid tuleb selgeks rääkida. Iseenda ja ühiskonna jaoks.