Lihtsalt uudishimulik või uuele avatud?

Vahel on naabrist kasu, vahel on ta lihtsalt liigselt uudishimulik. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Avan ukse ja seisatan, sest kuulen alumiselt korruselt naabrinaise häält. Ta seisab ja ootab oma irvakil ukse juures, et möödujatega suhelda. See on veel lõdvalt öeldud. Tegelikult uurib ta, kuhu minek, kas väljas on külm, et nii paksult riides. Miks pole lapsi näha, ju on haiged. Seejärel läheb sujuvalt üle oma haiguste kirjeldamisele.

Kuid enne veel pensionitõusust, et lubati ju. Küll Savisaar juba pensione tõstaks, aga tal ei lasta ju midagi teha.

Raputab kahtlevalt pead, et millal siis eestlased ka tänavale tulevad. Kogu maailm protestib. Vahepeal ei unusta pärimast minu poliitiliste eelistuste järele, et keda ma valima lähen.

Ta küsitleb ilma pausideta, nii et ma ei suuda kuidagi jutu vahele torgata, kui kiire mul on. Õnneks tuleb trepist alla jargmine ohver ja mina kaon uksest välja. Iga kord, pääsenud tema küsimuste käest, mõtlen, miks ta küll nii uudishimulik on. Tema uudishimu tundub nii kirgas, et ta läheb tingimata uurima, kas värava taga on ikka “kuri koer”.

“Teadmised - need uudishimu ja imestuse lapsed,” ütles üks maailmakuulus füüsik. Kuid naabrinaise uudishimu ei kuulu ju nende teadmiste hulka. Igas tema lauses on tugevdatud küsimuse intonatsioon isikliku elu kohta. Muidugi oli see inimkonna õnn, et õun just Newtonile pähe kukkus. Kui see oleks olnud kohalik talupoeg, oleks viimane mõne sõimusõna öelnud ja edasi omi asju toimetanud. Ning meie poleks maailma külgetõmbejõust midagi teadnud.

Väikeste laste ja loomakeste uudishimu on aga nii sümpaatne. Mis siis, et on väsitav otsida oma viieaastase põnni küsimustele vastuseid, tundub tema huvi maailmaasjade vastu nii vajalik. Nii nunnu, kui kiisupoeg ronib äsja poest toodud kilekotti. Nad uurivad maailma, mitte nagu mõni kodune, kes ainult sööb ja magab.

“Varem või hiljem saab uudishimust patt, ainult seetõttu on saatan alati teadlaste poolel,” ütles Anatole France.

Teadus on kõige parem võimalus riiklike vahenditega ammendada oma uudishimu. Möödunud sajandil uurisid paljud teadlased vastust küsimusele, mis saab, kui lõhkuda aatom. Sai väga palju ja väga võimsat energiat. Lõhkusime aatomi - nüüd aatom lõhkab meid. Ning see on ju ikkagi palju tõsisem naabrinaise süütutest küsimustest. Lausa ohtlik tervele inimkonnale.

Miks siis aatomi uurimine tundub meile teadlaste suure saavutusena, aga tavalised küsimused tunduvad otse sinu ellu tungimisena?

On ka selline ütlus: “Võõrastesse akendesse vaatamine räägib väga suurest üksindusest.”

Kuid naabrinaisel on mees ja lapsed. Ilmselgelt puudub tal lihtsalt kasvatus ja austus teise inimese vastu. Uudishimu, mis on suunatud asjade olemusele, näitab mõistuse ülevust, kuid kui uudishimu on suunatud inimestele, näitab see väiklust.

Mõnikord aitab aga lihtne uudishimu ära hoida tõsised kuriteod ja ka muidu asjadesse selgust tuua. See on meie naabrivalve või terased naabrinaised, kes märkavad alati, kes millal tuli või läks, millise numbriga kahtlane auto trepi ees seisis. Nad on nagu terased uurijad, kes märkavad imetillukesi üksikasju, mis aitab lahti harutada midagi suurt ja kuritegelikku.