Reedel esitles Viru keskuse Rahva Raamatu poes oma raamatut „Südamest – muiates ja tõsimeeliˮ Ida-Tallinna keskhaigla kardioloog Rein Vahisalu. Otsekohesesse raamatusse on jõudnud Vahisalu märkmed aastatepikkusest tööst südamearstina.
Kardioloog lubab oma raamatus südame ula peale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein Vahisalu kõneles, et näeb oma kabinetis keskmiselt 10‒12 patsienti päevas. „Ühel süda valutab, teisel puperdab, kolmandal jätab lööke vahele. Ma lasin seekord südame ula peale. Tehku ta vahepeal midagi muud ka. Ärgu valutagu ega puperdagu,ˮ kirjeldas ta seda osa raamatust, mis lubab muiata. Ka raamatu vorm on kirjanikule endale võrreldes tema eelmise kuue raamatuga uus. Sealt leiab muu hulgas nii luuletusi kui ka sketše, aga ka kogenud arsti õpetusi tervislikumaks eluks.
Vahisalu selgitas, et raamatus on huumorist ja tõsiselust saanud üks tervik. „Igal nähtusel on kaks poolt: hea ja halb, töö ja puhkus, päev ja öö. Nii et süda pole kogu aeg ula peal, vaid tegeleb ka tõsiste asjadega,ˮ lisas ta.
Kõnelda tuhandetega
Rein Vahisalu, kes juunis 70. sünnipäeva tähistab, on oma igapäevase arstitöö kõrval kirja pannud töiseid mõtteid: neid, mis panevad muigama, imestama või ka enda elu üle tõsisemalt mõtisklema.
Vahisalu arutles esitlusel, miks ühel arstil üldse on vaja raamatuid kirjutada. „Kui mul on kabinetis üks inimene, saan tegeleda üks ühele, vis-à-vis, kui pean loengut, istub saalis 50‒100 inimest. Aga raamatus saab suhelda tuhandete ja, kui hästi läheb, kümnete tuhandete inimestega,ˮ selgitas ta.
48 aastat arstina töötanud Rein Vahisalu sõnul on patsiendid nende aastatega muutunud. „Nagu päev ja öö. Ja ka arstid peavad kohanema,ˮ sõnas ta.
Võrreldes varasemaga jõuab vastuvõtule palju rohkem noori, kes kurdavad liiga kiire pulsi üle. Või õigemini kurdavad seda, et on mõne monitori ekraanilt näinud kõrget pulssi, kuid end halvasti ei tunne. „Kaevata saab ikkagi tundmust, mitte numbrit. Nad on lugenud internetist, nad on targad ja tihti läheb kabinetis mitte ravimiseks, vaid vaidluseks,ˮ mõtiskles ta.
Või tuleb kabinetti kõrvaklappidega noor, kes ei kuula arsti ega vaata tema poolegi. „Kahjuks ei ole ka meil aega haige poole vaadata, vaatame arvutisse. Varsti suhtleme kirja teel ja haige kaob üldse vahelt ära,ˮ tegi Vahisalu magusmõrudat nalja.
Üks on jäänud. Süda ja selle toimimine on huvitav, mis oli ka põhjuseks, miks ta noore mehena kardioloogitee valis. „Ma ei ole kätega osav, ei suvilas ega kodus, aga peaga töötan hästi,ˮ muheles igapäevaselt endiselt täiskohaga patsiente vastu võttev Vahisalu.
Teod on monumendiks
„Kui Reinu iseloomustada, siis ta on küll südamearst, aga ta on ka südamlik kolleeg ja inimene. Seda on näha ükskõik millise tegevuse puhul,ˮ kõneles Vello Ilmoja, omaaegne Pelgulinna haigla peaarst.
Ilmoja sõnul pole Vahisalu mees, kes taoks vastu rinda, et mina teen ja mina olen teinud. „Tema teod on talle ise omaette monumendi kujundanud. Ja need raamatud, mida ta on kirjutanud, pole mitte ainult sisukad, vaid väga mõnusad lugeda,ˮ lisas ta.
Vahisalu jaoks on äsja ilmunud raamat seitsmes. Varem on Vahisalu sulest ilmunud kolm meditsiiniraamatut, kaks reisikirja, ulmeline romaan ja jalgpalliraamat „Pikk tribling Londonist Pariisiˮ. Jalgpall on Vahisalu kirg. „Ma olen igast jalgpalli EM-ist ja MM-ist kirjutanud endale üles kaks kõige meeldejäävamat jalgpallimatši,ˮ tõi ta näiteks.
Kas süda jääb peale?
Raamatu toimetaja, ajakirja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla uuris autorilt esitlusel, et kui bändimehed vahel vaidlevad, milline instrument on ansamblis tähtsaim, kas trummid, basskitarr või klahvpillid, siis kas ka arstid võistlevad, kas tähtsaim on süda, aju või neerud, mille seiskumine võib letaalselt lõppeda.
Vahisalu meenutas vastuseks üht Leningradi Dixielandi esitatud pala, kus iga instrument proovib lugu lõpetada. „Tavaliselt süda lõpetab selle loo. Ei tule järgmist lööki. Aga eelnev mäng on kõikide organite koostöö,ˮ võttis ta kokku.
Kujundaja: autori tekst andis vabaduse
Raamatu „Südamest – muiates ja tõsimeeli“ kujundaja Jaan Tammsaar selgitas, et igal raamatul peaksid sisu ja kujundus moodustama terviku ning Rein Vahisalu raamatu puhul võib öelda, et käsikiri võimaldas sellise kujunduse.
„Selline autori nihe teema käsitluses või kerge iroonia mis näitab, et inimene näeb oma töös nii naljakaid kui tõsiseid hetki, andiski mulle julgustuse ja võimaluse,“ mõtiskles ta.
Tammsaar tunnistas, et vahel ta mõtles, kas läheb oma illustratsioonidega liiale. „Sõnadega on lubatud öelda palju rohkem kui visuaalselt kujutada,“ viitas ta mitmele skandaalile, kus üks pilapilt on vallandanud kordades rohkem kui sõnades väljendatu.
Raamatu autor Rein Vahisalu meenutas, et tal mõlkus mõttes ka teisi pealkirjavariante. Üks neist oleks südame asetanud saapasäärde. „Õnneks üllatuslikult tuli see pilt,ˮ viitas ta kaanekujundusele, kus kunstnik on kujutanud südant saapasääres.
„Kui te selle raamatu kaant vaatate, siis ma arvan, et selle kujundusega saab OÜ Piktograaf ja Jaan Tammsaar kindlalt nomineeritud kaunima raamatu tiitlile. Ma olen selles täiesti kindel,ˮ kiitis Rein Vahisalu kujundust ja illustratsioone.