Tuulerõuged jätavad organismi valu tekitava viiruse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seljavalu põhjuseid võib olla mitmeid.
Seljavalu põhjuseid võib olla mitmeid. Foto: PantherMedia

Täpselt kaks kuud tagasi hakkas Urve (73) ühel esmaspäevahommikul paremas küljes tundma torkivat valu. „Vöökohast läks kõik valusaks, katsudes oli valus ja kõige halvem oli istuda. Püsti polnud nagu vigagi, aga niipea kui istusin õhtul tugitooli telekat vaatama, hakkas sedavõrd valutama, et ei saanud olla. Selline torkiv ja tuim valu, hästi ebamugav,” meenutab ta. 

„Nii kui perearst mu külge vaatas, ütles, et siin pole muud kui vöötohatis!“ Kõht ja külg muutusid nii hellaks, et riie ei võinud vastu puutuda. Kõige hullem oli aga valu, mis ei lasknud päeval toimetada ega öösel magada.

Kas tõesti viirus?

Ida-Tallinna Keskhaigla dermatoveneroloog (naha- ja suguhaiguste arst) Ulvi Loite kinnitab, et vöötohatis ehk Herpes zoster on tõepoolest viirushaigus.

„Seda tekitab Varicella zoster, sama viirus tekitab esmasel nakatumisel tuulerõugeid. Pärast nende läbipõdemist jääb viirus kuhugi närviganglioni ootama ja sobival hetkel, kui on immuunsüsteemi kerge nihe – see võib olla näiteks väga tugev füüsiline pingutus või väga tugev vaimne stress –, võib see vohama hakata. Ent siis ei teki enam üle keha tuulerõugetelaadset löövet, vaid ohatis vöötaoliselt ühe närvi innervatsioonialal,” selgitab ta.

Loite kinnitab, et vöötohatist pole võimalik saada ei õhu kaudu ega ka mitte seda põdeva inimesega kokku puutudes. „Kui aga inimene, kes pole tuulerõugeid põdenud, puutub kokku vöötohatise villide sisuga, kus on haigustekitajad, võib ta nakatuda tuulerõugetesse,” lisab ta.

Vöötohatise esimesed sümptomid võivad olla üldhaigestumise sümptomid: peavalu, väsimus, nõrkus. Tavaliselt tekivad need 48 tunni jooksul enne haiguse avaldumist. Et haigust on selliste sümptomite põhjal väga raske ära tunda, viibib tihti ka selle ravi. Kaasnevat närvivalu peavad inimesed väga sageli just nimelt pimesoolevaluks.

Nahk paraneb, valu jääb

Doktor Loite sõnul aitab haigust ära tunda üks iseloomulik sümptom: valu kulgeb vöötaoliselt mööda ühe närvi innervatsiooniala. „Tavaliselt esineb vöötohatist kehal, aga ka jäsemel või näol, ent alati vaid ühel keha- või näopoolel kitsal alal,” täpsustab ta. „Veel tuleb tähelepanu pöörata ebatavalistele tundmustele: kui nahk sügeleb, on õrnalt valulik või puutetundlik või on põletustunnet – eelsümptomid, mis sarnanevad huuleherpese omaga.”

Vöötohatise nähtav osa kaob ehk nahk paraneb paari-kolme nädalaga. Viirus elutseb aga närviganglionides edasi ja tekitab postherpeetilise neuralgia ehk närvivalu. „See on vöötohatise kõige halvem ja samas kõige tavalisem kõrvaltoime, mis võib püsida isegi aastaid,” märgib doktor Loite. „Seda ravivad mitmed spetsialistid: neuroloogid, valuraviga tegelevad anestesioloogid, perearstid, nahaarstid. Lisaks valule võib säilida ka põletustunne või muud tundehäired.”

Vöötohatisega tingimata arsti juurde pöörduda polegi vaja, sest nahk paraneb paari-kolme nädala jooksul ka ilma ravita. Ville peaks vaid kuivatama kas briljantrohelise, kaaliumpermanganaadi nõrga lahuse või tsinki sisaldava ravimiga. End pesta tuleks pigem jahedama veega, sest liiga kuum ja ka liiga külm vesi võivad nahka ärritada ja suuremat valu tekitada. Samal põhjusel tuleks vältida tugevat veesurvet. Pärast pesemist ei tohi rätikuga end hõõruda, vaid ainult tupsutada. „Villi sisu on täis viiruslikku materjali. Kui vill läheb katki, pääseb nakkusohtlik materjal välja ja sobiva pinnase leidudes võib see tekitada uue infektsiooni,” selgitab Loite.

Loe teemast pikemalt ajakirja 60+ aprillinumbrist

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles