Rahavahetus taas töörahva hüvanguks?

Foto: SCANPIX

“Ainult need, kelle käsutuses on küllaldaselt raha, võivad kõrgilt teatada, et raha ei olegi kõige tähtsam asi siin maailmas.” Martti Larni.

Vaatame julgelt tulevikku siis, kui ei mäleta hästi minevikku. Deja vu? Kas meile ainult tundub, või olemegi seda kõike kogenud? Psühholoogiliselt võib see olla lihtsalt mälestus olevikust, mis on kahestunud ja osaliselt kandunud minevikku.

Veel mõni päev ja olemegi uue raha omanikud. On ikka minuealistele raha see kõige tähtsam? Mis teeb pensionärist tõeliselt õnneliku inimese? See on hea tervis ja kehv mälu. Või pole me seda ikkagi kunagi kogenud? Jamais vu?

Optimistliku pensionäri jaoks on aasta 2011 eriline just seetõttu, et tähtis peab olema see, mis tuleb, mitte aga see, mis kaob. Kaob meie armas, väsinud, maalähedane kroon ja tuleb krabisev, läikiv ja uhke euro. Uus raha on alati olnud alguses ilus ja natuke hirmuäratav. Aastatega temaga harjutakse nagu uute kingadega, mis lõpuks jala järgi mugavaks kantud saavad.

Kuidas me ka mälukaotust ei teeskle, on minuealistele pensionäridele see ikkagi juba neljas rahavahetus.

Nagu oleksime terve elu vedanud omal riisikol kaasas hiigelsuurt elukindlustust, et meie pärijatel ükskord hea elu saabuks. Oleme kogu aeg piskuga leppinud ja  uskunud, mida meile ikka ja jälle on lubatud.

Tegelikkuses on elu olnud nagu realistlik jutustus, mille süžee pisarateni tuttav: kui tundub, et kõige hullem on üle elatud ja paremad ajad on kindlalt ees, toimub riigis rahavahetus.

Jälle on see meie jaoks deja vu.

Vanal stagnaajal tehti seda ikka töörahva hüvanguks. Ega praegugi midagi teisiti ole. Miks siis on iga rahavahetuse järel tunne, et sel ajal, kui lihtrahvas püksirihma koomale tõmbab, saab riik lihtsalt natuke hingamisruumi?

Vaatamata kõigele on eesti pensionär otsustanud edasi elada.

Aeg-ajalt tehakse meedias avalikkusele järjekordselt selgeks, et raha ei tee kedagi õnnelikuks. Lihtne pensionär ei mõtlegi rahast kui õnnefaktorist. Raha on pensionäri jaoks tavaline igapäevane mure. Vaesus ei ole talle häbiasi, vaid ainult ebamugavus. Loomulikult huvitab teda ainult see, kuidas oma pisikese euroga järgmise pensionipäevani ära elada. Kas peale riietuse ja asjade peab ta kokku hoidma ka rääkimises ja hakkama kasutama kõige odavamat keelt? Või lihtsalt unustama vaesuse, mis niikuinii midagi ei maksa? Nullid võetakse ainult ära. Null ei ole number. Meie kõik aga hoiame uuest aastast käes uut väikest ja kallist vidinat. Mida väiksem seda kallim.

Kes ütleks meile ausalt, kauaks seda rahagi jätkub?

Mälu värskenduseks indiaanipealiku ammune ja tuntud lause: “Kui inimene on tapnud maa peal viimase looma, püüdnud kinni viimase kala, raiunud maha viimase puu, siis avastab ta, et raha ei olegi söödav.”