Hanno Pevkur: Tegelikult on meil hästi läinud

Sotsiaalminister Hanno Pevkur. Foto: Raigo Pajula

Helle Raidla, Elukiri

Hanno Pevkur, kelleks te lapsena saada tahtsite?

Naljaga pooleks tahtsin päris väiksena saada kolhoosi- või sovhoosidirektoriks. Ühel lihtsal põhjusel: et saaks musta Volgaga sõita.
 

Gümnaasiumi lõpetasin hõbemedaliga ja oleksin võinud mitmel erialal proovida, aga kuna matemaatiku või füüsiku elukutse mulle väga ahvatlev ei tundunud, jäid sõelale ajalugu või juura. Nii sattusingi Tartu Ülikooli ja Tallinna Majanduskooli ühel ajal õigust õppima. Siiamaani ei ole oma haridust kahetsenud.

Kuidas mõte siis juura pealt poliitikasse keeras?

Oma tööelust olen pea pool aega olnud tavaline palgatööline ja pool aega poliitik. Alustasin 1998. aastal kolme Kesk-Eesti valla õigusnõunikuna. Siis edasi pakuti Tallinnas ühes õigusbüroos tööd. Mõni aeg hiljem oli konkurss Nõmme linnaosa õigusnõuniku leidmiseks, läbisin selle edukalt. Seejärel olin Nõmmel ka haldussekretär. Siis läks Urmas Paet Nõmmelt kultuuriministriks ja küsis, kas ma ehk mõtleksin linnaosavanema ameti peale. See oli hetk, kui tuli otsustada, kas tulla poliitikasse või mitte.

Nii et selles, et ma poliitikas olen, võib „süüdistada“ Urmas Paeti. 2003. aastal sai näpp antud ja sellest ajast peale on iga kahe aasta tagant kevadel toimunud mu tööelus väike muudatus. Kui see loogika jätkub, siis aastal 2011, pärast valmisi, saab just järjekordne kaheaastane tsükkel täis...

Kui kaua kaalusite ministri ametikoha vastuvõtmist?

Ei olnud aega kaua kaaluda. Perega arutasime, otsuse pidi väga kiirelt tegema. Aga kui peaminister oli jõudnud järeldusele, et ma võiksin sellele tööle sobida, siis oleks olnud väga keeruline „ei“ öelda.

Kahetsenud siiamaani ei ole?

Ei. Niivõrd hea meeskonnaga töötamine ja nii suure valdkonna peal ‒ see on väga hea kogemus!

Mis on praegu teie haldusala kõige valusam probleem?

Oh, neid on nii palju... Igast valdkonnast on võimalik tuua välja valusaid probleeme, mõned asjad hakkavad õnneks ikka lahenema ka. Näiteks toimetulekutoetuste tõstmise otsus oli väga põletav mure.

Aga kõige valusam? Ma ühte ei ütleks, ma ütleks kaks asja: esiteks muidugi töötus ja teiseks meie ravikindlustuse rahastamise tulevik.

Need mured vajavad kõige rohkem analüüsimist ja keerulisi otsuseid.

Kas vähemalt lahendusi paistab?

Mõtteid on, nagu öeldakse. Materjali on ka, valminud on mitmed asjalikud uuringud ja raamatud.

Olete hariduselt jurist. Kas teil on näiteks mõni arstist sõber, kelle arvamust arvestate, kellega arutate meditsiiniasju?

Ma arutan asju väga paljude inimestega. Esimene ring on loomulikult meie oma maja, kus töötavad väga pädevad ja tublid inimesed, kelle arvamust ma usaldan. Dagmar Rüütel on vaieldamatult üks parimaid ravimispetsialiste, asekantsler Ivi Normet või rahvatervise osakonna juhataja Liis Rooväli – nad kõik on väga head.

Kui rääkida meedikutest, siis loomulikult me suhtleme ka meedikutega tihti, olgu siis Haiglate Liidu juhi Urmas Sulega või paljude erialade spetsialistidega, näiteks Ivo Saarmaga, keda ma tunnen juba Nõmme-ajast. Nimepidi võiks nimetada veel paljusid, aga ma arvan, et see ei olegi tähtis. Tähtis on see, et kõik otsused oleksid õiged ja kaalutletud.

Meie lugejaid huvitab kahtlemata kõige rohkem, millal pension tõuseb?

Meil on seaduses öeldud, et pension tõuseb siis, kui indeks tõuseb. (Pensionide indekseerimine seab riiklike pensionide suurendamise vastavusse elukallidusega ja sotsiaalmaksu laekumisega (palgafondi kasvuga). Teisisõnu: kord aastas korrutatakse pensionid läbi indeksiga, mille väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi (ehk elukalliduse) aastasest kasvust ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. – toim.)

Suure tõenäosusega 2011. aastal pensioniindeks ei suurene, siin ei ole mõtet illusioone teha. Kui keegi läheb valimistele lubadusega, et kohe tõstame pensione, siis see ei ole adekvaatne jutt.

Adekvaatne lubadus võiks ehk olla see, et kui tõesti majandus jätkab kasvamist, nagu ta kaks viimast kvartalit on teinud, siis loodame, et 2012 tekib mingi võimalus...

Nii et mida paremini läheb meie majandusel, seda paremini läheb tööinimesel ja seda suurem on tõenäosus, et pension kasvab. Meenutuseks, et veel eelmisel aastal, kui oli juba sügav kriis, otsustas valitsus siiski pensione tõsta.

Kindlalt saab väita, et seoses euroga ükski pension 1. jaanuarist ei vähene.

Samas pensionäride arv ju kogu aeg suureneb...

Jah, loomulikult, me oleme ju vananev elanikkond. Vanaduspensionäre on meil praegu 290 000. See muidugi ei tähenda, et meie sotsiaalmaksu laekumine ja inimeste keskmine palk ei võiks tõusta.

Ma olen eluaeg olnud optimist. Minu jaoks on klaas alati olnud pooltäis, mitte pooltühi.

Millal ravijärjekorrad lühenevad?

Ravijärjekorrad sõltuvad erialast. Ortopeedi vastuvõtu järjekord näiteks Tallinnas võib olla pikk, aga Haapsalus märkimisväärselt lühem. Selle teema ümber on palju vahtu löödud, üldistusi tehakse pahatihti üksikjuhtumite alusel ja see ei ole kõige mõistlikum.

Arstide osas muret pole: meie arstid on väga head. Kui vaadata statistikat, siis arstide hulk, kes töötas neli aastat tagasi ja kes töötab praegu, on suurenenud. Et järjekordi vähendada, on vaja rohkem raha. Haiglad väidavad, et nad suudaksid rohkem haigeid teenindada, aga rahalist katet pole.

Kui inimene on hädas, siis teda see ei huvita.

Kindlasti, aga püüame tagada olemasolevate vahenditega parima tulemuse. Edasilükkamatu häda korral aitab erakorraline vastuvõtt või kiirabi. Samuti saab võimaluste olemasolul minna tasulisse vastuvõttu.

Ma tahaksin siinkohal edasi öelda suure palve: kui teil on arsti juurde aeg kinni pandud ja te mingil põhjusel ei saa minna, siis palun kindlasti helistage ja öelge, et te ei tule. Esiteks saate te ise uue aja kokku leppida ja teiseks saaks tohter mõne hädalise kiiresti vahele võtta ega ootaks niisama. See on hästi tähtis ja see vähendaks kindlasti arstijärjekordi.

Kas põhjus pole hoopis selles, et paljud arstid on läinud välismaale?

Ma ei ole sellega päris nõus. On hulk arste, kes tõesti on ära läinud. Aga kui vaadata tulevikku, siis meil on väga detailne statistika, kui vanad on praegused arstid, kui kiiresti peame uusi juurde saama, mis erialal jne. Mis puudutab riiklikku tellimust arstide osas, siis siin muret ei ole.

Miks noored lähevad ära? Tähendab, tuleks luua tingimused, et ei läheks. Näiteks võiks kohalik haigla sõlmida noore arstitudengiga residentuurilepingu, maksta talle stipendiumi ja siis on ka kindel, et see noor arst tuleb tagasi.

Oma näite pinnalt võin öelda, et 1995 otsustas minu koduvald mind suunata juuraõpingutesse ja toetas mind õpingute rahastamisel. See tähendas ka seda, et ma kirjutasin alla lepingule, et pärast kooli lõpetamist lähen Järva-Jaani valda tööle. Sarnane põhimõte võiks kehtida ka arstidele.

Kas haiglajuhid tulevad selle mõttega kaasa?

Ma usun, et tulevad, sest neil on noori arste vaja. Küsimus ei ole ju Tallinna ja Tartu haiglates, seal ei ole märkimisväärset arstide põuda.

Milline on Eesti meditsiini olukord 10 aasta pärast?

Ma arvan, et päris hea. Oluliselt parem kui täna, sest tehnoloogia areneb nii kiiresti. Ma ei kahtle ka meie inimeste kvaliteedis ‒ Tartu ülikool suudab anda tõesti maailmatasemel hariduse.

Äsja oli suur kampaania, et suunata rahvast eelistama kallitele originaalravimitele geneerilisi, see tähendab odavamaid ravimeid. Aga kui näiteks mul on originaalne saiaretsept, mille järgi küpsetan, ja kui teised naised küpsetavad ka sama retsepti järgi, siis välja tuleb see sai ikka igaühel oma maitse järgi. Nii tekibki mul hirmutav küsimus: kas samamoodi ei või olla ka ravimitega?

Aga kõhtu täidavad need saiad ju ühtemoodi!

Selle ravimikampaania eesmärk ei olnud vastandamine, vaid inimeste teadlikkuse tõstmine. Tähtis on, et patsiendil oleks valikuvõimalus.

Seega: küsige alati arstilt toimeainepõhist ravimit ning arutage apteekriga läbi, mis on erinevate ravimite vahe ja kas ühel või teisel on kõrvalnähte jms.

Kui inimene on mõne ravimiga harjunud, las ta võtab seda ‒ aga tal peab olema võimalus valida. Ka seda, kas maksta rohkem või vähem.

Aga soodusravimi puhul ma pean ju rohkem maksma, kui ma mõne teise ravimi võtan?

Omaosalus on jah seotud sellega, mille inimene valib. Meie soodusravimite loetelu on seotud alt teise või kolmanda ravimiga (see tähendab, et me ei vali kõige odavamat!), selle võtame piirhinnaks, kust siis arvutatakse soodustus. Kui patsient võtab piirhinnaga ravimi, siis ta saab maksimaalse hüvitise ja soodustuse. Kui ta aga võtab kõige kallima, siis seda rohkem maksab ta ise.

Peale selle võib üks ja sama ravim olla eri apteekides eri hinnaga, tavaline aspiriin näiteks.

Käsimüügiravimite hinda me ju ei kontrolli, samamoodi nagu me ei kontrolli piima ega leiva hinda. Seega me ei kontrolli, mis hinnaga apteek müüb paratsetamooli või hematogeeni. Siin paneb turg asjad paika.

Kontrollime kõike, mis on seotud arsti ettekirjutusega, kõike, mis puudutab retsepti. Ravimiturg on kindlasti kõige rohkem reguleeritud kaubaturg Eestis üldse. Igaüks saab ise internetist vaadata, kui palju ravim ühes või teises apteegis maksab: www.raviminfo.ee.

Samas pole ehk teilegi saladus, et meil on täiesti toimiv salaravimiturg?

Üsna väike õnneks, politsei on teinud päris head tööd.

Ma ei soovita ühelgi inimesel turult ravimeid osta! Isegi kui te olete kindel, et Venemaalt on tulnud tuttava nimega karp ja tablett on hea, ei tea te üldse, mis seal sees tegelikult on.

Mida lohutavat on öelda hooldusravi kohta?

Hooldusravi osas on minu arust väga palju arenguid. Investeeringuteks on pool miljardit krooni, see on väga suur number. Maakonnakeskustes ei kao haiglaravi mitte kusagile, haigemaja jääb sinna igal juhul. Küsimus on selles, milliseid teenuseid sealt saab. Üks, mida sealt kindlasti saab, on hooldusravi. Selles ei ole mingit kahtlust. Hooldusravi peab inimesele olema nii lähedal kui võimalik.

Kui teiste raviliikide puhul suudame rahastamist suurendada 1‒3% aastas, siis hooldusravis on tõus alates ülejärgmisest aastast 10%. See on selge prioriteedi seadmine ja eakatele väga oluline.

Teie juttu kuulates on mulle üllatuseks, et päris palju on positiivset. Meediast jääb mulje, et sotsiaalvallas on kõik halvasti.

Meedias läheb kaubaks paraku ju negatiivne. Meie meedia võiks märgata ka positiivseid arenguid.

Näiteks sotsiaalministeeriumi järgmise aasta eelarve on 1 miljardi krooni võrra suurem. Ainuüksi pensionide väljamaksmiseks kulub järgmine aasta üle 450 miljoni krooni rohkem. Need on asjad, millest miskipärast ei taheta rääkida...

Mis teie haldusalas tõeliselt hästi on ja ministrile rõõmu teeb?

Et suutsime masule vaatamata eelmine aasta pensione tõsta ja meditsiinis suure kukkumise ära hoida. Et suudame töötute väljaõppeks ja mitmesugusteks teenusteks nii sel kui järgmisel aastal välja käia üle poole miljardi krooni. Et kõikidele registreeritud töötutele (mitte ainult neile, kes töötukassast toetust saavad) on tagatud ravikindlustus. Muide, see on fakt, mida väga paljud ei tea.

Et keskmine eluiga on tõusnud. Et oleme hakanud tervislikumalt elama, sööma, end rohkem liigutama. Sellised lihtsad inimlikud asjad teevadki rõõmu.

Hiljuti Põhja-Ameerikas käies kutsusite välismaal elavaid eestlasi koju eluõhtut veetma? Mis mõte sellel üleskutsel oli?

See sõnum võeti Torontos väga hästi vastu, küsiti ja uuriti võimalusi ja õigusi. Siin on kaks poolt: esiteks emotsionaalne pool ‒ et igaüks saaks soovi korral kodumaale tagasi tulla. Ja teiseks materiaalne pool: Eestis on lihtsalt neil nii palju odavam elu.

Meil on ju omal hooldekodudes järjekorrad?

Kui oled valmis ise maksma, siis ei ole mingit järjekorda! Ja väliseestlased on ju samuti eestlased, kellel õigus soovi korral väärikalt hooldekodus olla.

Kuidas minister jõule veedab?

Tavaliselt ja traditsiooniliselt, pere ringis. Abikaasa on mul kasvatusteadlane, poeg on kuue- ja tütar kolmeaastane ‒ mis tähendab, et muidugi käib jõuluvana. Käime pühade ajal nii minu kui abikaasa vanemate juures, sööme head pühadesööki ja nii edasi. Ühesõnaga, oleme tüüpiline eesti pere.

Mida teie vanemad teevad?

Isa sai just 63-aastaseks ja töötab veel. Ema peab väikest lillepoodi. Nad elavad Järvamaal. Väga tähtis koht meie perele on vanaema kodukoht Lääne-Virumaal Joodiku külas. Eks me püüame seal tihti käia, eriti muidugi mu vanemad, vanavanemad on kahjuks lahkunud.

Öelge lõpetuseks üks ilus jõulusoov meie lugejaile.

Tahaks öelda Karlssoni moodi: rahu, ainult rahu!

Kõigepealt seoses euroga: 1. jaanuaril ei muutu midagi muud kui raha nimetus. Pensionid, toimetulekutoetused ‒ kõik on edaspidigi samas suuruses kui enne 1. jaanuari, ainult number on väiksem. See võib kahtlemata mõjuda emotsionaalses plaanis. Aga ka leiva ja piima hind on 15, 6466 korda väiksem!

Tegelikult on meil ju hästi läinud: võrreldes näiteks lätlaste või leedulastega, kelle keskmine pension on natuke üle 3000 krooni, kuigi alustasime samalt positsioonilt. Või kas mäletate, et viis aastat tagasi oli meil keskmine vanaduspension 2301 krooni, 10 aastat tagasi aga 1551 krooni. Praegu on see ca 4800 krooni. Rohkem usku, et oleme õigel teel!

Aga päris jõuluajaks soovin palju kohevat lund, rõõmsaid päkapikke, lahket jõulumeest ja rohkelt südamesoojust kõigile!