Müstiline ja harras jõuluaeg

Päkapikumaa päkapikk. Foto: Elmo Riig / Sakala

Käes on detsember. Lumi ja taevas sulavad üheks. Raagus puudel istuvad külmakartmatud varesed. Läbi vaeva ja valu püüab päev valgemaks minna, kuigi enne seda on juba õhtu käes.

Loodus on otsekui tardunud millegi ootuses. Meie teame, mis see on, kuid see tundub nii kättesaamatus kauguses, et me veel ei julge mõeldagi sellele. Muidugi on see kevad! Kuid enne seda on jõulud, uue aasta tulek ja pikad talvekuud. Seniks peame nautima talve! On jõulude ootuse aeg!

Ühel sellisel pärastlõunal otsustasime sõita perega lihtsalt Pärnu linnast välja, ligemale loodusele. Tahtsime külastada ka neid sõpru, kes juba teispoolsuses ning panna küünlad kalmudele. Meil on ju nii ikka kombeks olnud. Roolisolija valib Haapsalu maantee, mis on lumesopast triibuline. Mõtlen, kuidas seda teed mööda sajandeid tagasi saaniga sõideti, uljas hobune rakendis. Vaat see võis tore sõit olla.

Mõtiskluse katkestab lapselapse hüüatus: „Vaadake, vaadake, päkapikk!“

Vaatame kõik temaga ühes suunas maanteeäärsete lumevallide poole, kuid muidugi ei näe meie midagi. Oleme vanaks ja igavaks kasvanud.

Tee ääres põllul konutab lagunenud ahervare – endine loomalaut, aknaaugud nukralt mustamas. See pole ainuke mahajäetud maja meie teel. Oleme sõitnud maanteel umbes kolmkümmend kilomeetrit, kui juht keerab vasakule metsa vahele. Tal olevat siin ligidal tuttav parun, kes peab Viruna matkatalu.

Näeme õhtuhämaruses metsas vilkumas müstilisi tulukesi. Ega jõulukuul saagi imede üle imestada. Selgub aga, et siin on kohalik surnuaed. Paar kilomeetrit edasi peatume kõrgete väravate taga. Taluaknad on valged ning parun tuleb meile ise väravale vastu. Juba istumegi õhtulauas kõrge laega soojas ja avaras köögis-söögitoas. Meiega koos istub laua ääres talu sulane. Kohe tekib selline mõnus eesti vanarahva tunnetus - kui pere ja sulased ühe laua taga koos olid.

„Ega ma olegi mingi päris parun,“ räägib peremees, „lihtsalt kohalikud kutsuvad mind nii. Meie talu on ehitatud endise kolmekorruselise paekivist jahilossi asemele, mis lammutati 1965. aastal, et kolhoosile sigala püsti panna.

Viruna on rabaäärne talu. Võib öelda, et see on talu ajalookeeriste keskel. Viru – Virve – Viruna – see tähendab keeris: veekeeris, õhukeeris.

Rabas on palju saari, kunagi seisid suuremal saarel talud. Metsas on iidne külakoht ja suvel kuumaga murravad sealt välja külale iseloomulikud helid: kireb kukk, kääksub värav.

XVIII sajandil, Põhjasõja aegu traavisid mööda metsi tatarlased koertega, kes hävitasid Peeter I käsul kohalikku rahvast ning pidid maa tühjaks põletama. Kujutage ette neid lühikesi kõverjalgseid mehikesi, kellel oli niigi raske tihedas metsas liikuda. Nad upuksid praegu lumehangedesse ära.

Üldse on siin ümbruskonnas palju muudki müstilist, nii metsas kui rabas. Talu juures on näiteks kivi, mis on võimeline tekitama inimeses joovastust ja lendamistunnet. Metsas on magnetilised ringid, mis samuti mõjutavad inimese olekut. Arvan, et seal on võimalus oma haigusi ravida. Minu haiged kohad hakkavad küll ringis surisema. Igatahes tasub proovida,“ lõpetab peremees.

Väljas läheb järjest hämaramaks, ilus talvepäev on kahjuks lühike. Lumine õu on nagu talvemuinasjutt ning loomade jälgi täis. Jänes ja rebane on taluõuest läbi jooksnud. Jahihooajal pidid kitsed lausa karja kaupa talu juurde jahimehe püssi eest varju tulema, olgugi et kunagi ammu pidasid siin jahimehed ise jahti.

Meie aga sõidame tagasi linna, kus meid ootab jõuluilu: ehteid, kulda ja karda täis poed, allahindlused, maiustused ja kingitused. Miks aga mõnikord tahaks lihtsalt joosta metskitse kombel kogu selle ilu eest varju?