Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/01/10/14301306t1h2584.png)
/nginx/o/2016/03/13/5154265t1hb87e.jpg)
Mõnedki meist mäletavad lapsepõlvest ema, vanaema või lasteaiakasvataja manitsusi, et suppi peab sööma, supp on tervislik, toitev, kosutav ning aitab lapsel terveks ja tugevaks kasvada.
Usun, et lapsena oli enamikul meist mõni lemmiksupp, mida olime alati nõus sööma ja mõni selline, mida väga „pika hambaga” sõime. Mulle tulevad supinäited kohe nii enda, oma laste kui ka lapselaste puhul meelde. Ja kust me ise lapsena või meie järeltulijad võtavad, et just näiteks riis või pasta või hoopis köögiviljad on piimasupi sees parimad või miks mõni neist on täiesti välistatud? Miks mõni inimene väga armastab ja teine ei söö üldse püreesuppi? Või miks mõni laps ja ka täiskasvanu ei vali kunagi suppi, kui see vähegi võimalik, sest neile ei meeldi üldse supp? Mine võta kinni.
Igal juhul oleme elanud teadmisega, et supp on kasulik, selle armastamine on teine teema. Toitumisteadlaste arvates väärib supp igati kohta nii igapäevasel kui ka pidulaual, igal aasta- ja kellajal ning lisan ise juurde, et ka iga ilmaga.
Supi kasuks räägib esmalt ehk see, et meil soovitatakse süüa umbes 400 grammi köögivilja päevas, ühe tugeva köögiviljasupi portsjoniga saame üle poole sellest kogusest kenasti kätte. Teiseks on köögiviljasupp tänu suurele vedelikusisaldusele kergesti seeditav ja annab tagasihoidlikult kaloreid. Kolmandaks on köögiviljasupp rahakotile siiski suhteliselt sõbralik.
Rikkalik supimaailm
Supimaailm on ääretult rikkalik ja avar. Paljude rahvaste köökides on supp väga laialt levinud ja aukohal, meiegi sööme heameelega teistelt rahvastelt pärit seljankat, borši, minestroonet, moodsamal ajal ka idamaadest pärit suppe. Ka meie esivanemate toidulaual on supp traditsiooniliselt olnud, isegi mitu korda nädalas. Ajaloolased on kirjeldanud näiteks, et üle-eelmisel sajandil oli taluperes traditsioon, et päeva tugevaimaks toidukorraks keedeti kas suppi või putru. Lihaga suppe (hapukapsasupp, klimbi-, kartuli-, herne- ja oasuppi) keedeti tavaliselt neljapäeva ja pühapäeva õhtul, esmaspäeval, teisipäeval ja reedel söödi piimasuppi või körti. Nii et supi söömise traditsioon on meil väga pikk ning tänagi valmistab iga endast lugu pidav perenaine suppi paar korda nädalas ja jälgib hoolega, et taldrikud tühjaks saaksid söödud. Ise olen väga suur supisõber ja see supiteemaline kirjatükk ei jää kindlasti viimaseks.
