Viisakus ei maksa midagi

Tiina Tšatšua. Foto: Elukiri

Piret Lakson, Elukiri

Kohtun särava Tiina Tšatšuaga (54) hotelli Savoy baaris, et rääkida lähemalt etiketist, tema tööst ja isamaast Gruusiast.
 

Tiina Tšatšua on lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikoolis koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala. Erialaselt ei hakanud ta kohe tööle – teed viisid hoopis avalikku sektorisse – alguses peaministri sekretariaati ja hiljem presidendi kantseleisse, kus ta oli sekretariaadi juhataja ja protokolliülem.

Hiljem oli ta üks catering’i-firma AS Frens strateegidest ja ülestöötajatest, ametilt turundus- ja teenindusdirektor. Praegu on ta kommunikatsiooniõppejõud ühes vanimas erakõrgkoolis – Estonian Business Schoolis.

Kust tuli soov õpetajaks õppida?

Olen siiralt õnnelik selle üle, et olen saanud olla õpetaja. Mul olid reaalkoolis fantastilised õpetajad ning pere sai juba varakult aru, et ma ei jätka perekonnatraditsiooni ega lähe meditsiini õppima.

Kui ma ülikooli lõpetasin, tahtsin töötada üldhariduskoolis. Lootsin väga, et minust saab üks esimesi koolipsühholooge, aga elu läks teisiti – algas Eesti taasiseseisvumise periood ja põnevad sündmused viisid mind koolist eemale. Olin 16, kui mul ei olnud enam ema. Isa oli selleks ajaks alustanud oma elu Gruusias.

Tänu oma koolile (reaalkoolile – P. L) sain võimaluse jääda Eestisse, jätkata õppimist keskkoolis ja lisaks veel töötada vanempioneerijuhina. Kaheksanda klassi lõpus kahtlesin, kas minna ikka meditsiini õppima. Siin sai aga määravaks meie õppealajuhataja, minu suure eeskuju, proua Niina Arumäe öeldu: „Tiina, te olete õpetaja, ärge hakake rääkima, et lähete meditsiinikooli!“ Keskkooli lõppedes oli õpetajaameti valik juba teadlik – see oli täpselt see, mida teha tahtsin.

Teie loengutes on tähtsal kohal ka etiketi õpetamine tudengitele. Kuidas te selleni jõudsite?

Ma ei ole kunagi olnud otseselt etiketiõppejõud. Turunduse, suhtekorralduse ja teeninduse õpetamise üks osa on tunda etiketitavasid ja vajadusel olen neid siis ka eraldi õpetanud. Etiketti ei saa õpetada, kui ise selles valdkonnas igapäevaselt tegutsenud pole. Etikett on oma loomult näidis, mudel, eeskuju ning lähtub alati riigi ajaloost, traditsioonidest, kommetest, usust ja muust sellisest. Etiketti õpetavad vaid targad raamatud ja mõned kursused diplomaate ettevalmistavates kõrgkoolides, mida meil siin pole. Tuli ja tuleb ka praegu õppida pigem nendelt inimestelt, kes seda oskasid.
Minu suurepärane õpetaja oli omal ajal tantsuõpetaja härra Ants Tael. Siinkohal meenutan tema öeldut: „Lugupeetud noored, head kombed on kas või selleks vajalikud, et varjata oma rumalust.“

Ülikooliõppejõu tegi minust aga sõna otseses mõttes EBS-i looja ja kauaaegne rektor hr Madis Habakuk. Ma ei tea tänini, kuidas ta tuli mõttele mind õpetama kutsuda. Ma ise olin julgenud unistada õpetamisest pigem põhikoolis, aga tänu hr Habakukele sain endale elukutse, mis teeb mind väga õnnelikuks. EBS on üldse tore kool, kus erinevate põlvkondade akadeemiline ja elutarkus on rakendatud ühise eesmärgi teenistusse. .

Mis asi on üldse etikett? See on ju loomulik käitumisviis. Emakeeleõpetaja proua Mai Väljas ütles, et eestlaste etikett on kirjas meie vanasõnades. Kui sul on head kombed, vanemad on sind õigesti kasvatanud, siis pole muud vaja kui hoolimist ja tahet aidata teisi omakasupüüdmatult.

Noorena mõtled, et tahaks silma paista, hiljem hakkad aru saama, et silma peaks paistma inimene, kellele head tegid, kelle heaks töötad. Kui oled tõeline professionaal, siis sind pole kunagi märgata. Ka mind ei tuntud, kui töötasin avalikus sektoris. Sellel alal tuntuks tegi mind hoopis õpetajaamet.

Etiketis ei ole ainuõigeid käitumisviise. Mida parem professionaal oled, seda enam õigeid käitumisviise ühe olukorra kohta tead ja oskad soovitada. Minu asi on nõu anda ja soovitada, kuidas käituda, riietuda ja vestelda. Otsuse teeb ikka inimene ise.

Te olete viimased üheksa aastat põhikohaga EBS-is loenguid pidanud. Mida täpsemalt te tudengitele õpetate?

Ma annan kommunikatsiooniloenguid, turundust, suhtekorraldust ja ärialast suhtlemist. Ärialase suhtlemise kursusel õpetatakse meie koolis tulevastele ettevõtjatele kõike vajalikku alates läbirääkimisoskusest ja presentatsioonitehnikatest kuni protokolli ja etiketini välja. Seda selleks, et meie kooli lõpetajad oskaksid olla väärikad ettevõtjad ja meeldivad partnerid. Seda kursust õpetan ma koostöös oma mentori ja ka mu suure eeskuju Jaan Ennulooga, kes on suurepärane inimene ja väga hea õppejõud. Käsitleme erinevaid teooriaid nagu ülikoolides ikka, kuid EBS-is on tähtis, et õppejõul oleks tugeva nüüdisaegse teoreetilise baasi kõrval ka igapäevane praktiline kogemus, muidu oleks meie üliõpilaste õpetamine väga keerukas. Suur osa nendest on ise väga head spetsialistid. Püüame saavutada seda, et tudengid mõistaksid ja saaksid aru, mis tänases hetkes toimub, püüame ajaga kaasas käia. Kui majanduses tulid raskemad ajad, õpetasime, kuidas sellises situatsioonis hakkama saada.

Te annate veel mitmes kõrgkoolis loenguid...

EBS teeb toredat koostööd paljude ülikoolidega, nende seas ka teatri- ja muusikaakadeemiaga, mille magistrante on mul au õpetada.

Kuidas te jõuate?

Õpetamine on missioonitöö – kui õpilastele on lubatud, siis ei saa teisiti. Pealegi mulle väga meeldib mu töö, ma tunnen oma tööst siirast rõõmu.

Te olete andnud ka erinevaid koolitusi, kuidas nendega praegu on?

Kui mind huvitab see asutus või ettevõte, kes koolituse läbiviimist pakub, ja ma tunnen, et mõtleme sarnaselt ja meist võiksid saada pikaajalised partnerid, siis võtan pakkumise vastu. Niisama „üks kord läbijalutamise” vastu ma huvi ei tunne. Põnev on jälgida seda, kas koolitus ka midagi tõeliselt muudab. Ja järgmise sammuna on tähtis teada, mida teha selleks, et positiivsed muutused kinnistuksid. Vabale turule ma end pakkuma ei kipu. Sageli pöördutakse mu poole sooviga: „Õpetage meie teenindajad naeratama.“ Selle peale soovitan tavaliselt alustada iseendast ehk juhtkonnast…

Mis on põhisõnum, mida te koolituste kaudu tahate edasi anda?

Olen naljaga pooleks vahel kasutanud kuskilt meelde jäänud lauseid: „Riistvara tootmisaeg ei loe, peaasi, et tarkvara uuendatakse igal hommikul.“ Mõte on selles, et tähtis ei ole, kui vana või noor sa oled, oluline on see, et sa soovid ja tahad pidevalt õppida, areneda ja kolleegidega koostööd teha. Kõige tugevam on see asutus, kus töötavad erineva vanuse, elukogemuse, teadmiste ja oskustega inimesed. Oskus teha erinevate põlvkondade vahel koostööd – ka see on elutarkus.

Millega te praegu veel peale õpetamise tegelete?

Teen igasuguseid toredaid asju. Näiteks osalesin „Tagasi kooli” tegemistes. Hiljuti käisin õpetamas Keila Ühisgümnaasiumi õpilasi. Meeldejääv oli kohtumine Kunda kooli lapsevanemate ja õpetajatega. Meeldiv koostöö on meil kujunemas Haljala kooliga.

Kuna ma olen EBS-is suure koormusega õppejõud, siis ei jää palju aega üle. Siiski püüan erinevaid koole toetada.

Ma olen ka suur teatrisõber, Tallinna Draamateatri paadunud austaja. Hirmsasti trügin ka Linnateatrisse, kuid sinna on pileti saamine suur ettevõtmine.

Armastan väga reisida. Suurima rõõmuga reisin mööda Eestimaad, Baltikumi ja Skandinaaviat. Vahel lendan kaugemale. Kui ma 50-aastaseks sain, täitsin oma suure unistuse: tegin pika reisi Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Sinna sellepärast, et kui ma 1988. aastal poistekooriga Austraalias ESTO-l käisin, jäi see koht mulle nii südamesse, et teadsin: sinna tahan ma tagasi!

Uus-Meremaad ja Eestit ühendab üks tore asi – ka nemad ütlevad austatud seeniori kohta pensionär.
Uus-Meremaa kliima on väga lahe. Ühe päeva jooksul võib aastaaeg kolm-neli korda vahetuda. Ega see neile palju rõõmu valmista, sest nende majad on kui meie suvilad – kütmine on keerukas. Väga tore on aga see, et nad ei lase end ilmast kunagi häirida. Nad on siiralt rõõmsad, heatahtlikud ja abivalmid.

Te saite ühe oma suurimatest kogemustest AS-i Frens asutamisel.

Jah, see oli tohutu kogemus. Nii palju oli töötegemise võimalusi. Olin üks firmale alusepanijaid, aga kaua ma seal ei olnud. Olin natuke üle 40 aasta vana, kui mõtlesin sealt lahkuda ja oma kohta noortele pakkuda. Minu ametit jätkasid kaks suurepärast inimest. Ma arvan, et sel hetkel olid nemad valmis asju tegema juba paremini kui mina ja ma tõesti tahtsin kooli tagasi.

Kuidas te president Lennart Meri juurde protokollijuhina tööle saite?

Ma olin presidendi sekretariaadi juhataja ja selle ameti üks osa oli ka protokollitöö.

Kord korraldasin ühe ürituse Eesti piirivalvele. President mind üritusel ei kohanud, aga ta oli küsinud, kes ürituse korraldas. Talle oli meeldinud ja nii ta kutsuski mind enda juurde tööle. Enne olime kord Austraalias ESTO-l kohtunud.

Ja ma olen ääretult tänulik proua Helle Merile, kelle käest olen väga palju õppinud. Tal on eriline oskus käsitleda iga sündmust lähtuvalt eesmärgist, märgata inimesi, tunnetada kogu konteksti, kultuuriruumi.

Milline oli etikett iseseisvumise algusaegadel, ajal, mil töötasite president Lennart Meri juures?

Me toetusime oma riigi ajaloole ja kultuuritraditsioonidele ning lihtsalt heale kasvatusele. Kõik pidi olema lihtne, arusaadav ja loomulik. Eputamist ja üle oma varju hüppamist presidendipaar heaks ei kiitnud. Majanduslikud võimalused olid praegusega võrreldes palju tagasihoidlikumad ja tegelikult müüs presidendipaar selleks, et ühel esimestest riigivisiitidest väärikas välja näha, perele kuulunud pea tuliuue Žiguli maha.

Kas on olemas vale etikett?

Olgem ausad, ei ole. Võib olla vale koht ja aeg. Ma ei kujuta ette, et rektor kallistaks Tartu Ülikoolis diplomeid üle andes kõik tudengid läbi. Samas kui kaks tudengit kallistavad Tartu raeplatsi purskkaevu ees, pole sellest loomulikumat asja.

Samuti ei ole olemas vale riietust. Avara dekolteega kokteilikleiti võib kanda õhtusel pidulikul mitteametlikul üritusel, aga miks peaks akadeemilisel aktusel demonstreerima oma füüsilist ilu?

Mis on suurimad käitumisvead, mida inimesed teevad?

Lihtlabane hoolimatus. Keegi läheb mööda, müksab ja isegi ei nooguta, vabandamisest rääkimata. Sageli öeldakse: „Ma tahan“. Heal juhul kostab „palun“, unustatakse aga öelda „tänan“.

Ka on väga hoolimatu teisi ära kasutada. Eks me kõik vahel teeme seda, sageli seda endale teadvustamata, ka mina. Kui aga teise poole ärakasutamine on teadlik ja süsteemne, siis on seda raske andestada. Kui helistatakse ainult sellepärast, et midagi jälle vaja on, teeb see väga kurvaks. Vahel harva võiks ikka niisama ka telefoni võtta ja küsida, kuidas läheb.

Andestada saab palju asju, kuid plaanitud kurjust või alatust on väga raske andestada. Õnneks näen ma asju heledates toonides, olen loomult rõõmsameelne. Siiski pean tähtsaks, et kui inimene eksib, siis ta tunnistab seda. Kui mina eksin, julgen paluda vabandust ning proovida järgmine kord paremini teha.

Mis mind aga seoses interneti ja käitumisega häirib: ma ei pea õigeks, kui inimesed meedia vahendusel kommenteerivad ühe või teise inimese käitumist või välimust. Meediat ei saa süüdistada, meedia on vahendaja.

Kui rahvariides naine ja tumedas ülikonnas mees ei tundu olevat kooskõlas, ei maksa kohe teha järeldust, et toime on pandud „etiketialane kuritegu”. Näiteks Eesti Vabariigi aastapäeval on selline riietuse kombinatsioon igati etiketikohane. Etiketireegleid kehtestades on hea pererahvas arvestanud sellega, mis on külalistele jõukohane. Iga ürituse etikett on erinev ja lähtub ürituse eesmärgist ning selle paneb alati kirja pererahvas.

Ülemaailmset ainuõiget etiketti ei ole olemas. Kõik ei saa endale frakki lubada, aga igas kapis on olemas tume ülikond. Igal eesti naisel on olemas rahvariided ja kui ei ole tahtmist või soovi endale õhtukleiti muretseda, on väga kena, kui nendega tullakse. Meilgi võib ühel aastal olla vastuvõtt ühesugune, teisel aastal teistsugune. Inimeste käitumist ja vestlust saavad delikaatselt kommenteerida ainult need, kes on ise kõrval. Televiisor ja fotod ei anna kunagi reaalset situatsiooni edasi.

Meil on näitlejad, lavastajad, teatrikriitikud, kunstnikud ja kunstikriitikud. Ma ei ole veel aru saanud, kus õpetatakse etiketikriitikuid.

Millised võiks olla kolm nippi, kuidas võõras seltskonnas ja olukorras „ellu jääda“?

Kui ei tea, mida teha, ära tee mitte midagi. Vaadake, mida teeb pererahvas või kuidas käituvad kogenud külalised, tehke nii nagu nemad.

Teiseks: küsija suu pihta ei lööda. Lugege kutse alati hoolega läbi. See on nüüdisaegne etiketikaart. Vajaduse korral helistage pererahvale ja küsige, mida nad ühe või teise etiketisoovituse all mõtlesid ja kuidas oleks tark käituda. Antoine de Saint-Exupéry on öelnud, et on ainult üks tõeline väärtus – inimese side inimesega. Ja see võtab kõik kokku.

Kas suhtlete ka oma Gruusias olevate sugulastega?

Eesti ja Gruusia on mulle võrdselt kallid. Eesti keel on emakeel, Gruusia on isamaa. Ma olen Eestimaal sündinud, kasvanud, kogu elu elanud. Eestimaal läheb väga kenasti. Mõtlen isamaa, Gruusia, peale, kus on sama töökad ja tublid inimesed, kuid neil ei lähe nii hästi kui meil. Kõik minu lähedased, keda saan nimetada sugulasteks, elavadki minu isamaal. Me suhtleme, imetlen nende päikeselist olekut. Nad on väga uhked oma maa ja rahva üle, nõus kõike selle nimel tegema, et inimesed, kes neile külla tulevad, oleksid õnnelikud.

Hea tuttav tuli just Gruusiast, rääkis toreda loo. Kaks eestlast sõitsid taksoga Gori linna. Taksojuht kutsus vahepeal enda juurde sööma, lubas, et jõuavad Gorisse õigel ajal. Tõigi laua peale Gruusia leiva, viinamarju, kõike seda, mida kodus oli. Meile, eestlastele, tundub see uskumatuna, et võiksime võõrustada inimesi, keda me ei tunne.

Eestlased on ka väga südamlikud ja toredad. Eestlastega on käitutud halvasti, meil võtab usaldama õppimine kauem aega. Teeme oma koduuksed külalistele alles siis lahti, kui saame neid tõeliselt usaldada.

Eestlased on kinnised, aga see ei ole halb. Mulle ei pea ütlema Ameerika moodi: „I love you.“ Kõik kõigile ja iga päev. Võib-olla mulle ei öeldagi seda, aga ma saan aru, kui keegi mind armastab.

Ma sündisin siis, kui vanemad tulid Siberist Eestimaale. Praegu Gruusias elavate sugulaste toetust oli tunda, kui ma üksi jäin – ema lahkus, kui olin 16.

Mind toetasid Tallinna Raekoja platsi majanaabrid, minu ristiema, kooliõpetajad, klassikaaslased. Ma ei jäänud üksi…

Kas olete mõelnud poliitikasse astumise peale?

Minule tähendab poliitika elukutset. Kuna mulle meeldib praegune elukutse, siis ei mõtle ma poliitika peale. Ma ei taha endale võtta sellist vastutust – võim ja raha tähendab alati vastutust. Peaksin hakkama taas algusest peale õppima… parem tegelen asjadega, mida oskan ja mille eest suudan vastutada. Kuulun kogukonda Noorte Konverents. Tunnen, et suudan oma tarkvara seal olles uuendada ja üht-teist kasulikku noortele edasi anda. Parem teen neid asju, millega toime tulen.

Aga ma ei jää ükskõikseks, kui näen, et mu kodulinnas on midagi hästi. Olen Kadrioru pargijuhi hr Ain Järve nööbist kinni haaranud ja tänanud, et seal kõik nii ilus on. Ka linnasekretäril olen palunud head sõnad Tallinna haljastajatele edasi öelda. Meie Tornide väljak on ju nagu muinasjutu imeaed. Aga ma ei jäta ka helistamata, kui kuskil on katuseplekk lahti ja sellega kaasneb oht.

Eks neid asju ole veel, mis mind häirivad. Näiteks majaomanik võiks pühapäeva hommikuti vaadata, milline majaesine välja näeb. Pärast laupäevaseid pidusid ei ole nii mõnigi koht vanalinnas just kõige kenam.

Kuigi mulle meeldib Tallinn, on minust saanud suur Tartu fänn. Kunagi oli Tartu minu meelest kurb, räämas ja mossis. Enam mitte. Praegu on Tartu hoolitsetud, kodune, armas ja soojade inimestega linn. Tartu Raekoja platsis on erakordne feeling. Igal suvel tahan seda ikka ja jälle tunda.

Kuidas te jõule tähistate?

Miskipärast on jõulud mulle ikka meenutanud mulle lapsepõlvekodu Raekoja platsil. Muuseas olen ma väga õnnelik, et selles majas on praegu Tudengimaja – minu meelest nii õige lahendus. Meie pere elas selles majas möödunud sajandi algusest ja tunnen selle maja iga nurgatagust ja soppi. Raekoja plats ja suures jõuluvaikuses vanalinn ning ühel kaunil päeval minu lapsepõlves pandi ka Raekoja platsile kuusk. Nõukogude ajal oli kuusk ikka Võidu väljakul (Vabaduse väljak). Eelmisel aastal imetlesin Raeapteegi aknavõredele kauni paelaga kinnitatud punapõselisi õunu. Kellegi hooliv süda ja hoolitsev käsi oli kinkinud meile jõulurõõmu.

Jõuludeks olen ikka kingituseks saanud pisikesi ehteid, mänguasju, mida siis vanematega koos sai jõulupuule seatud. Igasse ehtekarpi oli ema kirjutanud jutukese sellest, mis sel aastal minu elus olulist oli olnud. Seda traditsiooni teavad kõik minu lähedased ja jätkavad tänapäevani.

Jõulude ajal tuleb mulle alati meelde see jõulutunne, mida suutis luua minu vanaema. Tal oli oskus vähesega kõigile rõõmu teha. Seda kunsti valdas ta täiuslikult. Kunagi ei kuulnud ma teda millegi üle kurtmas, küll aga mäletan teda alati tegutsemas ja ikka valge värskelt tärgeldatud ja triigitud põllega…Küll on õnnelikud need lapsed, kel tänasel päeval on sellised vanaemad!

Mida võiks iga inimene oma elus väärtustada?

Tahaksin väga, et kõikidel headel inimestel minu ümber läheks hästi, et me oskaksime tähele panna neid häid inimesi, kes teiste suhtes praegusel kiirel ajal tähelepanu ja hoolivust oskavad üles näidata. Leedi Mary Wortley Montagu on öelnud, et viisakus ei maksa midagi, kuid selle eest võib osta kõike. Kõik inimesed võiksid väärtustada rahu. Soovin rahu...