Isad sünnitamas

Pärast sünnitust Pelgulinna sünnitusmajas. Foto on illustreeriv. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Kui minuealised naised kolm-nelikümmend aastat tagasi sünnitama läksid, ei võetud tulevasi isasid kaasa.

Kõik mehed saadeti sünnitusmaja ukselt koju, ning ainult seal oli neil vaba voli arutada koos naabri või sõbraga oma tulevast isaseisust. Kuskil nädala pärast ulatati sünnitusmaja uksel isale roosa või sinine pitsiline ümbrik titaga.

Millised emotsioonid sel silmapilgul isasid valdasid, ning kuidas nad ennast vaos hoidsid, ei huvitanud kedagi. Kindlasti oli see isale ja ka lapsele ülev ja väga oluline hetk, nende esimene kohtumine. Kõige tobedam selle juures oli minu arust meie kõikide leplikkus pealesurutud reeglitega. Ei tulnud pähegi selle vastu protestida.

See, kuidas mehed suhtuvad praegu sünnitusse koos naisega, ning mida nad sealjuures tunnevad, rääkisid mu enda pojad. Nad on juba olnud oma laste sünni juures, ning on valmis minema sünnitusmajja ka edaspidi.

Nad räägivad: “... meie sünnitasime...” Nad on armastavad isad.

Nad jutustasid sellest kogemusest naerulsui ja säraga silmis. Kuid kõikidel tulevastel noortel isadel on ka omad hirmud. Kõige rohkem kardavad nad, et neist ei ole sünnitusel mingit abi, et nad ei saa hakkama, et võivad nõrkeda või isegi minestada. Nad ei taha aga sellest kõigest oma naistele rääkida.

Tähtis on teada kolme asja.

Esiteks - tulevane isa ei tohi minna sünnitusele ette valmistamata. Ning see ei ole pits konjakit. Teiseks - ta ei tohi segada sünnitusel meditsiinitöötajaid. Sealjuures käia kogu aeg ämmaemanda sabas ja anuda, et viimane teeks midagi. Sest et mehele käib üle jõu kuulata oma naise oigeid, ning näha neid kannatusi. Kolmandaks – ta tuli sünnitama, et tõepoolest oma naist aidata. Ning seekord ei ole see siiski nõude pesemine ega prügi välja viimine.

Uurisin ka internetiavarustest meeste sünni juures viibimise kohta. Nagu alati, võtavad rohkem sõna naised.

Üks neist kaebas: “... kui lapsega koju tulime, pakkis lapse isa asjad kokku ja kadus teadmata suunas. Hüvastijätuks ütles, et pärast seda, mida nägi, ei suuda ta enam minuga elada...”

Mida kohutavat ta siis nägi? Kas ta jooksis sünnituspalatis ringi, toppides oma uudishimulikku nina kõikjale - isegi sinna, kuhu tal polnud üldse asja, ning nüüd on peitunud erakmungana kusagile sügavasse koopasse, et unustada igaveseks kõik maised õudused?

“Mina ei näinud küll muud, kui meditsiinitöötajate valgeid kitleid, sest seisin naise voodipeatsis, püüdsin ta valusid leevendada, toetasin ta selga, tegin massaaži, isegi pressisin täiesti automaatselt temaga koos,” jutustas oma üleelamistest poeg. “Pealegi hoidis naine mu käest kõvasti kinni. Lõikasin lapse nabanööri läbi, kui ämmaemand ta mulle ulatas. Ei tea kust ma selle julguse küll võtsin. Igal juhul mulle tundus, et olin pärast sünnitust rohkem kurnatud, kui lapse ema. Aga tegelikkuses oli see kõik kokku fantastiliselt ilus kogemus.”

Mõni mees ei taha sünnituse juurde minemisest üldse midagi kuulda, täpselt samuti nagu mõni naine ei taha sinna lapse tulevast isa.

See otsus on ikkagi kahepoolne, nagu ka kõik muu sünnitusele eelnev. Kuid sünnituse läbi teinud meestel muutub suhtumine oma naisesse kardinaalselt. Rääkimata juba sellest tugevast sidemest lapsega, keda ta vahetult pärast sündi oma kätel hoiab.

Poja sõber, kes käis oma naisega nende esimese lapse sünnituseelsel koolitusel, oli raseduse lõpuni kahtleval seisukohal, kas minna sünnitusele või mitte. Võib-olla tekivad probleemid intiimsuhetes?

“Ma ei saa rääkida kõikide meeste eest, kuid mina hakkasin oma naist nägema nagu ikoonil – madonna lapsega,” ütles mu poeg oma sõbrale. “Seda õrna kaastunnet, mis ma naise vastu pärast sünnituskogemust tundsin, on võimatu kirjeldada. Meie pere – laps, ema ja mina – on tõesti eriline. Mis intiimsuhtesse puutub, siis see pole nii hea enne kunagi olnud.”