Eestlane – tige tikker

Foto: Panther Media/Scanpix

Mulle meeldib, kui inimesed tänaval naeratavad. Mind ei huvita, on see loomulik heatahtlikkus või teesklus. Ma ei murra selle üle pead. Inimesed lihtsalt naeratavad, ja ongi tore.

Londonis on põhilised sõnad suhtlemises: "Sorry" ja "Thank you!". Ning sinna juurde naeratus. Naeratatakse ka niisama, ilma erilise põhjuseta. Lihtsalt!

Kui räägitakse suurlinna ohtudest ja kriminaalkurjategijatest, ei taha kohe uskudagi, et see võib Londonis nii olla. Elasime sisserändajate piirkonnas, mõnikord jalutasid tänaval ainult musta nahavärviga inimesed. Vahel käisin veel õhtupimeduses poes, kuid kordagi ei tulnud mulle mõttessegi kedagi karta. Eestis ma küll ei saa oma ohutuses nii kindel olla.

Sattusin oma väikese pojatütrega tipptunnil Londoni metroosse. Mõtlesin, et ta lihtsalt tallatakse jalgade alla. Rahvast oli murdu. Aga ei midagi sellist. Meie ümber oli turvatsoon. Kõik pidasid oma kohuseks võtta minu lapsuke oma kaitse alla. Saime vaevata vagunisse, sest meile tekitati sisenemiseks lausa koridor. Abivalmis härrasmees ukse kõrval pakkus kohe istet. Inglismaal on härrasmehed, meil Eestis on jäänud alles ainult härrad.

Märkasin kohe erinevust, kui Eestisse tagasi jõudes poodi läksin. Inglismaal tervitavad poemüüjad sind naeratades. Nad vaatavad sulle otsa ja küsivad, kuidas läheb. Ka mina saan aru, et ega neid see eriti huvita, see on lihtsalt viisakusest, aga mis siis? Ikkagi on meeldiv, kui inimene sinuga vahetult suhtleb.

Olin esimestel päevadel Londonis poodi minnes üsna närvis, sest keel ei liikunud leebelt öeldes vabalt suus. Kuid üsna varsti oli poeskäik minu jaoks puhas mõnu. Mitte et oleksin keele kohe selgeks saanud. Asi oli ainult inimeste suhtumises. Poemüüjad vestlevad mõnikord ka pikemalt, eriti oma igapäevaste klientidega.

Vahel ootadki mõnda aega kassasabas, kui klient ja teenindaja omavahel juttu puhuvad. Keegi ei tõsta häält, ei torise ega pillu mürgiseid vahemärkusi.

Kuhu asutusse iganes sa sisse ei astuks, esimene asi on avatud naeratus. See rahustab, tekitab tunde, et sind oodati, et sind isegi aidatakse. Inglane ei küsi sinult, mida soovid. Ta küsib hoopis, kuidas ta saab sind aidata.

Mind hämmastas ja hämmastab veel siiani just see, kuidas saab inimene suures metropolis selliste kiiruste ja vahemaade juures olla nii naeratav, heatahtlik ja abivalmis ning kasutada sealjuures nii palju viisakust väljendavaid sõnu.

Kui ukerdasin oma suure kohvriga treppidel, pakkusid möödaruttavad mehed kohe oma abikätt. Inglastel ongi selline väljend, et kas kätt on vaja. Ja nad ei teinud seda mõne eesti mehe moodi noore ja ilusa tibi pärast, mina olen ju vanaema. Nad lihtsalt oskavad olla viisakad.

Londonis ringi liikudes pidin veel vanas eas hakkama õppima viisakussõnu rohkem kasutama. Sest mõnikord oli tõesti piinlik, kui ei suutnud kohe viisakusele samaga vastata. Harjumust ju pole. Loomulikult tahab eestlane uskuda, et ta on väga viisakas. Mõnikord ootab ta isegi tänamist kaks korda.

Kuid miks siis meie eesti inimene ikkagi mossitab nurgas, kõnnib tänaval, pilk maas, ega vaata otsa, kui ta sulle poes midagi müüb? Ning põrnitseb halvustavalt, kui keegi eksib. Teate ju küll seda põlastavat näoilmet? Ainuke, mida eestlane oskab täiuslikult, on solvamine. Mõni eriti andekas on vaimukalt irooniline ja rüütab vaimukusse kõik oma häbematused. Ja on endaga väga rahul. Lugege kas või eestlaste netikommentaare.

Mis rahvuslikku alaväärsuskompleksi me küll põeme, millest see morn olek ja kibedus tulevad? Jääb mulje, et oleme olnud juba aastakümneid vaimsel dieedil. Näljane inimene on ju kuri. Kas esivanemate valu ja kannatused on eestlaste pahameele teoreetiline alus? Või on see lõputu muretsemine ja lootusetus, mis toob kaasa jõuetuse naeratada? Või tahe olla alati kõige-kõige...

Tutvusin Londonis laste mänguväljakul ühe Leedust pärit vanaemaga. Kuulnud, et olen eestlane, ütles ta tunnustavalt: „Te olete Baltimaades ikka meist ees.“

Nii et naeratage rohkem, Baltimaade eesrindlased. Teistel on veelgi raskem. Uskuge, tigedus ei kaunista inimest.