Kuidas lähedasi korralikult ära saata

Leinatalitus. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Valve Raudnask, Elukiri

Sõpra viimsele teekonnale saates
näed elu ja ennastki tagasivaates.
 

Nii kirjutas ajakirjanik Ülo Kraan meie ühise kolleegi Jüri Nõmme matuste puhul. Ajaratas käib ringi. Algul on aastad, mil kokku saadakse üksteise pulmades ja pidudel. Lõpuks tulevad aastad, kui sugulasi ja sõpru nähakse matustel. Selline on inimese elu.

Moodne ühiskond väldib surmast rääkimist. Surmastki on saanud üks „poliitilise korrektsuse“ teema, mida ei tasu otsesõnu kõne alla võtta. Nagu mitterääkimine ei tee ühtegi asja olematuks, on see surmaga surmkindlalt nii.

Pulma- ja matusekombed muutuvad väga aeglaselt. Traditsioon toetab inimest nii pidulikul kui raskel hetkel. Ometi toob aeg kaasa uusi asju, mis nõuavad ka uusi kombetalitusi. Näiteks urnimatuste rituaal pole meil veel välja kujunenud.

Alljärgnev lugu pole kirjutatud matusemeeleolus. Arutan matusekommete püsimise-muutumise üle ja annan Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu ja leinatalitaja Andres Rassi abiga nõu, kuidas lähedase ärasaatmisega paremini toime tulla.

Teatamine

Kõigepealt: kuidas matustest teatada? Vanasti käidi maal talust tallu ja räägiti matustest silmast silma. Nõukogude ajal saadeti telegramm. Nüüd on enamasti nii, et omaksed teatavad surmast ja matustest sugulastele ning lähedastele sõpradele telefoni teel. Koolikaaslased ja endised kolleegid saavad sellest teada ajalehe vahendusel.

Leinakuulutuste osas on teistest peajagu üle Postimees. Seal pole tundmatuid lahkunuid. Postimehes ei ilmu ainsatki leinakuulutust, kus kadunu nime poleks avaldatud.

Teistes lehtedes tuleb seda ette. Keda või mida peab silmas kuulutus, mis kõlab nii: „Marile avaldavad ema surma puhul kaastunnet kolleegid.“ Niisuguse kuulutuse puhul ei saa Mari ema surmast teada ei ema klassikaaslased ega endised kolleegid. Seevastu on väga sümpaatsed kuulutused, kus lapsed ise teatavad oma isa või ema surmast ja annavad infot matuste kohta.

Küsimustele vastab Jaan Tammsalu

Ma ei pea täpset arvu silmas, aga milline on kiriklike ja ilmalike matuste suhe?

Selle üle peetakse arvestust. Aga kui peast öelda, siis 30–40 protsenti matustest on kiriklikud. Oleneb kohast ka, Tallinnas on kiriklikke matuseid vähem. Mõnes maakonnas küünib nende arv aga 80 protsendini.

Mulle tundub (või see ongi nii?), et ka kiriklike matuste puhul on nüüd natuke vähem jumalasõna ja pisut rohkem räägitakse inimesest.

See sõltub sellest, milline vaimulik matust läbi viib. On neid, kes peale nime ütlemise midagi rohkem lahkunust ei räägi. Paljud vaimulikud püüavad rohkem kõnelda inimese eluloost ja leida sealt paralleele jumalasõnaga. Seoste otsimine on ääretult lihtne, sest armastada Jumalat Kristuses tähendab armastada oma ligimest. Nende vaimulike jutus on jumalasõna ja inimese lugu läbi põimitud.

Kes on hea leinaja?

Kaheldamatult on seltskond, kes oma lähedasi saadab, aja jooksul muutunud. Ühest küljest on ta mingil moel kirikuvõõramaks läinud. Nüüd on vaimulikul ka administraatori ülesanne. Ta peab ütlema, millal tõusta, millal istuda. Vanasti teadsid kõik ise, et kui loeti jumalasõna, siis tõusti püsti. Vanamemmed teadsid sedagi, kuidas tuleb matusteks kuuseoksi murda.
Teisest küljest tuntakse end nüüd vabamalt. Pole enam riiklikku survet. Olid ju ajad, kus isa või ema kirst seisis kirikus, lapsed aga ootasid väljas, et töö juures pahandusi ei tekiks. Pole ka mingit muud välissurvet, mistõttu puudub vajadus kirikus näidelda. Inimene võib otse öelda, et ta pole eriti usklik, aga ema palus end kiriklikult matta. Samal ajal ei häbeneta nüüd jälle enam matuste ajal kaasa laulda.

Kes on hea lahkunu? (Nii terast küsimust ei mõelnud ma ise välja, vaid Jaan Tammsalu pakkus, et räägime lisaks leinajale ka lahkunust – V. R.)

Hea lahkunu on see, kes ei tee oma matuseid lähedastele raskemaks. Iga inimene, kes on juba üle 30 aasta vana – ei, ma ei eksi arvuga! – , võiks oma lähedastega sellel teemal rääkida. Me kõik võime ühel hetkel minna, olgu aastaid 40 või 80. Tuleks rääkida vähemalt sellest, kas inimene soovib kiriklikku või ilmalikku matust, kas urni- või klassikalist matust.

Näiteks oli minu onu hea maetav. Ta oli spetsiaalsesse vihikusse kõik kirja pannud. Seal olid ka inimeste telefoninumbrid, keda matusele kutsuda. Lisaks rääkis ta veel makile jutu, mida peielauas kuulati. Ta ütles: „Ärge muretsege – minu tee on käidud ja elu elatud.“

Minu soovitus on: tehke oma matuste asi korda. Tehke oma ärasaatmine teistele lihtsamaks! Need 4-5 päeva, mis Eestis on kombeks matuste ettevalmistamiseks jätta, on lühike aeg. Selle aja jooksul on keeruline kõike välja mõelda, ise leinates. Sealjuures on inimesed tööl ja töö ei pruugi lasta ainult matustega tegelda. Nii saadaksegi pärast lahkunu sõbranna käest sõimata, miks teda matustele ei kutsutud.

Kui panete oma matusteks korraldused kirja, öelge teistele ka, kus see paber on. Üks Ameerika president pani kirja väga täpsed soovitused oma matusteks. Aga soovitused olid seifis, seif lukus ja kus võti on, ei teadnud keegi. See leiti alles mitu nädalat pärast matust…
Kui me lähedasi armastame, siis me ei tee oma matuseid neile liiga raskeks.

Keda kirik matab? Kas see inimene peab vähemalt ristitud olema?

Kiriklik matus peaks olema ristiinimese matus. Aga me ei saa matusel lähtuda ainult kadunust. Vaevalt aitab matus kadunul midagi korda saata, mis muidu maa peal tegemata jäi. Vaatame eelkõige leinajate peale, kelle seas on ristiinimesi. Seega on kiriklikul matusel ka teine funktsioon – elavate hingehoid.

Ütelda leinajatele nende valus, nende kurbuses, nende ahastuses „ei“ oleks julm ja mina pole seda teinud. Luterlikus kirikus on asi jäetud vaimuliku enda otsustada. Kokkuvõtvalt võiks öelda nii: vaimulikul on kohustus matta koguduse täisõiguslikke liikmeid, tal on õigus matta ristituid ja ta võib matta ristimata inimesi.

Kuidas peaks toimuma urnimatus?

Tingimusteta peaks matusetalitus toimuma enne, kui inimene põletamisele läheb. Teadmatusest on juhtunud, et kirst on Pärnamäele saadetud ja kui urn käes, hakatakse alles matust korraldama. Soovitan ikka lahkunu nii teele saata, et talle vähemalt kas kabelis või haigla surnukuuris omaste ringis väike palvus peetakse.

Kui vaimulik on juba matuse läbi viinud ja omaksed kutsuvad ta ka urni muldasängitamisele, on talitus lühike ja lihtne. Tavaliselt loeb vaimulik mõne palve, mõne kirjakoha. See hoiab ära olukorra, kus lähedased seisavad kohmetult, teadmata, mida edasi teha, ja tundes kõhedust, kui urnile aetakse muld peale ja kogu lugu. Ma tõesti ei soovita lihtsalt minna kolme-neljakesi haua peale ja kaevata urn mulda. See jätab tühja tunde. Vaimuliku võib kutsuda ka siis hauale, kui inimene on ilmalikult maetud. Või lugeda talle kirikus mälestuspalve

Kuhu panna urn? Kas selle võib ka kodus kapi peale jätta või oma aeda matta?

Me kõneleme matustel, et „mullast oled sa võetud, mullaks pead sa saama...“. Mul on tunne, et niikaua kui urn pole mullas, ei ole lähedaste hinges rahu. Sealjuures võib ka merd mulla tähenduses võtta.

Teinekord viiakse talvel urn koju ja vabandatakse end hauakaevamise raskusega. Kui ajast aega on suured hauad kaevatud saadud, peaks toime tuldama ka väikese urnihauaga. Koduaeda urni matmisega on see probleem, et maja võidakse ükskord maha müüa ja hauakohast võib kellegi teise kapsamaa saada.

Niisiis – lahkunu peab saama mulda. Niikaua kui seda maailma ja mulda veel on.

Küsimustele vastab leinatalitaja Andres Rass.

Milline inimene sobib leinatalitajaks?

Kindlasti peaks leinatalitajal olema mingi elukogemus. 20-aastane inimene ei mõju selles rollis usutavalt. Ikkagi on see eriline olukord ja siin ei piisa sellest, et võtad end lihtsalt kokku. Selles ametis pead oskama oma koormust reguleerida, et mitte kuluda ja vaimselt kokku kukkuda või jooma hakata.

Kui leinatalitajana alustasin, läksin rahvusraamatukokku, et kõik matustega seotud kirjandus läbi lugeda. Neid riiuleid oli nii palju, et elu lõpuni ei jõuaks kõike läbi lugeda. Aga suur lugemus peaks leinatalitajal küll olema. Ka luule tundmisega tuleks tal vaeva näha.
Asjale tuleb kasuks, kui leinatalitaja on kokku puutunud kõnekunsti ja näitlemisega.

Kui põhjalikult peaks leinatalitaja matusteks valmistuma? Mida ta peaks teadma kadunust, mida leinajaist?

Saal on inimesi täis, mina kui talitaja olen ainus, kes kadunut ei tundnud, aga mina räägin temast. Mida rohkem tead, seda kergem ja parem on matust läbi viia.
Inimesed on erinevad. Mõni on väga kenasti kõik läbi mõelnud ja oskab öelda, millest kadunu puhul tuleks tingimata rääkida. Teised jälle soovivad: „Kes meie isa oli, teame väga hästi. Rääkige midagi üldinimlikku!“ Üks tahab, et isa-ema tööraamat ette kantaks, teine palub ainult luuletusi lugeda.

Enamasti annavad leinajad praegu oma soovidest teada telefoni teel või meilitsi. Ja enne matust tulevad varem kohale, et midagi veel täpsustada.
On neidki, kes on ise oma matusetalituse soovid täpselt kirja pannud ja muusikapaladki välja valinud. Üks oli teksti ise linti rääkinud ja see tekst oli väga tugev ning mõjuv. Paraku polnud lint päris puhas.

Matustel räägitakse kadunukesest kas ainult head või üldse mitte midagi täpselt. Näiteks alkohooliku puhul. Nii see on: kui inimene ühe eluga midagi mõistlikku teha ei jõua, ega ta siis kümne eluga midagi rohkem oskaks peale hakata.

Kuidas inimesed leinates käituvad?

Eestlase lein on väga sümpaatne. Me ei röögi oma leina välja ega ulu kadunukese kohal. Eestlase lein on vaoshoitud ja vaikne. Kõige raskemad on laste matused. Ka leinatalitajale.
Hea leinaja on see, kes ei otsi süüdlast. Inimene on oma kaotuses nurka mängitud ja võtab kaua aega, kuni ta harjub mõttega, et lähedast enam pole. Ta alateadvus sunnib teda süüdlast otsima. Ta võib leida süüdlase matust korraldavas ametnikus, autojuhis, leinatalitajas. Ja kui ta saab siis kedagi süüdistada, on tal kergem. Ise ei pruugi ta oma käitumist üldse märgata.

Üks vanainimene oli kokkuvarisemise äärel, sest tema ainuke laps oli läinud Estoniaga merepõhja ja tal polnud haudagi, kus käia. Andsime talle nõu minna mere äärde, võtta pudel merevett ja matta see perekonnaplatsile. Inimene saigi hingerahu.

Mõnikord tuleb leinatalitajal lahendada ka selline delikaatne küsimus, et mehe kirstu juures seisab 3-4 naist, kes kõik tahavad olla esimesed leinajad.

Kuidas inimesi praegu maetakse: kas enamasti lahtise või kinnise kirstuga? Kuidas matust jäädvustatakse?

Enamasti maetakse lahtise kirstuga, sest leinajad tahavad äraminejaga hüvasti jätta. Kui lahkunu on soovinud, et kirst oleks kinni ja ta jääks meelde elavana, pannakse tavaliselt foto kirstu kõrvale. Vahel on kinnise kirstu põhjuseks ka lahkunu väljanägemine, mis on haiguse või õnnetuse tõttu väga muutunud.

Kuigi näiteks Pärnamäele saab tellida ka professinaalse fotograafi, ei keela keegi matuselistel pilditegemist. Aga vahel minnakse sellega üle piiri. Mõni on nagu operaator Kõps seeneriigis, kes ronib kas või kirstu otsa, et head fotot saada.

Asi, millest on raske aru saada, on see, kui matustest tehakse video. Ma ei kujuta ette, et sugulased või sõbrad kutsutakse kokku veel kord matuseid üle vaatama leina uuesti läbi elama.

Urnimatus ja lilled on probleem, mis on jõudnud isegi matusekuulutustesse, kus palutakse „lilli ja pärgi mitte tuua“.

Probleemi tegelikult ei ole. Ehk nagu ajalehes võllanalja tehti, et kes lilli ei too, võtku tort.
Inimestel on kuidagi imelik ja harjumatu tühja käega matustele minna. Aga need lilled võivad tõesti seisneda ühes õies või väikeses kimbus. Ega üks õis ei näita vähem lugupidamist kui mitmetuhandene pärg. Lilled viiakse pärast näiteks perekonnaplatsile, mingiks ajaks saab neid ka külmutusse panna või lähevad need kirstuga kaasa ja visatakse ära.

Muidugi liiguvad linnalegendid, et lilled ja riided lähevad korduvkasutusse. Hauamatuse puhul on tõesti mõnikord nii, et pruugib ainult puhkpill mängima hakata, kui kauguses hakkavad „metskitsed“ paistma. Siis on veel seltsimehi, kes teavad, et venelastel on komme jätta hauale klaas viina.

Peied panevad ärasaatmisele punkti. Kurb, kui peielauas on pooled toolid tühjad. Ja piinlik, kui rahvas kuidagi ära ei mahu.

Kui matus hakkab lõppema, lähevad inimesed kõhevile, kuidas oleks peielauda mineku suhtes õigem käituda.

Leinajail ei ole mingit kohustust kõiki võõrustada. Pealegi ei ole koolisõbrad või töökaaslased sugulastele tuttavadki. Aga leinatalitaja pole see inimene, kes sikke lammastest eraldab. Kui mina ütlen, et peiedele on palutud lähemad sugulased ja sõbrad, ei tule keegi. Soovitan leinajail panna sõna ringi käima, keda peielauda palutakse. Inimesed on mõistlikud ja saavad asjast aru.