Alanud on uus ja loodetavasti rõõmsaid elusündmusi tulvil aasta. Paljud meist annavad enesele, lähikondsetele ja sõpradele mõeldes uue aasta alul lubadusi midagi uutmoodi ja paremini teha. Iseendale antud lubadused on tihti seotud ka toiduga – kes lubab alanud aastal vähem magusat süüa, nagu näiteks mina seda igal aastal teen, kes lubab kaalust maha võtta.
Kaalust saab alla võtta vähem targemalt süües või siis rohkem liikudes. Paljude toitumisasjatundjate suust kuuldud väljend – oled see, mida sööd – võib juba ära leierdatuna tunduda. Lugesin seda esmakordselt meie seast lahkunud teadmamehe Gunnar Aarma elutarkuste raamatust. Muuseas, alanud aastal tähistame tema sajandat sünniaastapäeva.
Väljendit „Oled see, mida sööd” näeme üha uuesti kordumas toitumiskirjutistes ning kuuleme treenerite ja meedikute suust, mis näitab, et see on meie toiduasjatundjatele jätkuvalt tähtis. Seda, et peaksime tervislikult toituma, kuuleme-loeme muidugi iga päev.
Mis vahe on tervislikul ja ebatervislikul toidul?
Milline siis on tervislik ja milline ebatervislik toit? Seda polegi niisama lihtne määratleda. Olen kuulnud asjatundjaid, kes ütlevad, et ebatervislikku toitu polegi olemas. Nõustun sellega suures osas. Küsimus on selles, kuidas toiduaineid omavahel kombineerida, kui palju süüa ja kuidas süües oma keha vajadusi kuulata. Ehk siis küsimus on meie toidulaua tasakaalus. Gunnar Aarma kirjutab oma raamatus: „Selleks, et olla õnnelik, peab inimene õigesti mõtlema, õigesti hingama, õigesti toituma ja küllaldaselt liikuma. Kui hinnata nende tegurite tähtsust proportsioonis, on tulemus ligikaudselt selline: õige mõtlemine – 70 protsenti, õige hingamine – 10 protsenti, õige toitumine – 10 protsenti ja küllaldane liikumine – 10 protsenti.” Muidugi on mõtlemises kinni ka see, kuidas me toitume ja liigume.
Palju on uuritud mitmesuguste, ka eestlasi viimastel aastakümnetel kimbutavate südame-, veresoonkonna- ja muude haiguste põhjusi ja nende seost toitumisega. Haiguste ja söömise vahel on avastatud ilmsed seosed. Kontrolli alt väljunud kehakaal on arvatud oluliste riskitegurite hulka. Uurimused meil ja mujal on tõestanud, et suurem osa inimestest, rahvusest ja usulistest tõekspidamistest sõltumata, on konservatiivsed ennekõike siis, kui asi puudutab toitumisharjumusi. Seejuures vanemaid inimesi peetakse konservatiivsemateks kui nooremaid. Uued toitumistõed murravad väga aeglaselt teed, väidavad teadlased.
Miks me siis räägime pidevalt uutest suundadest – oleme ju aastasadu ühtmoodi söönud ja võime nii ka edaspidi süüa. Kõik oleks õige, kui me elaksime samamoodi, nagu meie esivanemad elasid. Paraku on suurel osal meist mugavustega elamine, auto istumise all ja raha ka niipalju, et ei pea just silgusoolvee peal elama. Põldu me enam hobusega ei künna, heinamaal vikatiga ei vehi, loomadele heina ette ei hangu ja sõnnikut ei viska, kartulivao vahel ei kummarda ning pliidipuid ei lõhu, et kõhutäidet saada. Meil, vähemalt väga suurel osal, pole lihtsalt vajadust neid töid teha. Elustiil on isegi viimase aastakümne jooksul paljuski muutunud, seega peab olema muutunud ka toitumine.
Olen veendunud, et tervis ei ole inimese isiklik asi. See on perekonna, rahvuse ja riigi ühisasi. Sant tervis on väga kallis lõbu, seda ei saa kaugeltki igaüks enesele lubada. Meie elukvaliteet aga sõltub suuresti tervislikust seisundist, see omakorda muu hulgas sobivast toitumisest.
Vaidlen vastu neile, kes väidavad, et tervislikuna propageeritud toit on tunduvalt kallim kui niinimetatud tavatoit ja et paljude, eriti pensionäri rahakott ei võimalda tervislikult toituda. Arvan, et täisväärtusliku elu muundumisega haiguste epopöaks, arstiabi, haiglaravi ja ravimite maksumusega, enda ja lähedaste murega võrreldes on tasakaalustatud toitumiseks vajaliku toidu maksumus väga väike.
