Närviline süda

Pilt on illustratiivne. Foto: PantherMedia / Scanpix

Neljandik südamearsti vastuvõtule tulnutest on nooremad kui 40aastased. Seega noored inimesed. Nad kaebavad kiire pulsi, piiripealse või natuke kõrgema vererõhu pärast, aga muret teeb ka ebamugavustunne rinnus ja õhtuti pärast päevasid tegemisi südames esinevad tüütud vahelöögid.

21aastane tehnikatudeng just selliseid asju südamearstile kurdabki. Lisaks veel torked vasakus küljes, mis tugevnevad sügaval hingamisel. Ja õhupuudus, mis häirib kõige rohkem.

Tal on hulk küsimusi. Internetist loetu on need tekitanud. Üks tuttav oli arvanud nii, teine hoopis naa ja ta otsustas eriarstilt selgust saada.

Loen perearsti saatekirja. Seal on üks sõna: „Konsultatsioonile.” Ei kardiogrammi, analüüse ega lühikest probleemikirjeldust. Milleks perearsti juures aega viita, südamekaebustega tegeleb südamearst!

Uut tüüpi patsiendiga on ka arst täiesti uues situatsioonis. Paarkümmend aastat tagasi sellised patsiendid arsti juures ei käinud. Siis oskas inimene sedalaadi kaebusi nende tekkimise põhjustega kokku viia: et paar päeva tagasi tõmbas tuul läbi, sain metsas külmetada, kärakaga läksin üle piiri, puude lõhkumisega sai liiale mindud, pole kaks ööd magada saanud, hirmus tamp on kogu aeg peal ja nii edasi ja nii edasi. Paar kümnendit tagasi saadi niisuguste sümptomite ilmnemisel ilma arstita hakkama. Nüüd on vaja spetsialistilt kinnitust saada, et ehk pole valu küljes infarkti ja vast ei jää vahelöökidest süda seisma.

Kardioloog kuulab küsimused ära, teeb vajalikud uuringud ja ütleb: „Süda on teil korras, pole vaja karta. Need kaebused on teil istuvast eluviisist, valest toitumisest, ülemäärasest närvipingest. Katsuge oma puudujääkidega tegelema hakata.” Seega pole need patsiendid justkui südamearsti omad.

Nüüd teisest küljest – inimene tuli ju mingi kaebuse pärast ja ta tahab, et see häiriv sümptom kaoks. Mida siis teha?

Tiheda graafiku tõttu ei jõua arst kahjuks seda kõike ära seletada. Patsient on umbusklik ja talle jääb rahulolematuse tunne, justkui tegeldaks temaga ülepeakaela ja arst on ükskõikne. See ongi delikaatne koht, nõndanimetatud eikellegimaa tervise ja haiguse vahel. Haigust pole, aga tervise kohta pretensioonid on.

Mis kõige huvitavam, õiget piiri polegi ja see on tänapäeva märk: piir üha hägustub. Ja seal, kus pole konkreetsust, ei saa ju midagi tühjaks jääda, tühi koht saab täidetud erinevate terminite ja arusaamadega.

Milliseid nimetusi on sellistele olukordadele läbi meditsiiniajaloo antud! Mõned neist: südameneuroos, neurotsirkulatoorne düstoonia, südame-vereringesüsteemi funktsionaalsed häired, südame hüperkineetiline sündroom. Eriti populaarne diagnoos Vene kroonusse minejatele oli hüpertoonilist tüüpi neurotsirkulatoorne düstoonia ehk vererõhk on vahel kõrge, vahel ei ole, katsu sa kontrollida! Praegusel ajal on midagi ka konkreetsemaks läinud ja üheks selliseks diagnoosiks on ärevushäired. Sageli esineb see koos depressiooniga. Mõlemad on psühholoogide, neuroloogide ja psühhiaatrite pärusmaa.

46aastasel diplomaadil on midagi viltu

Psühholoog on konsultatsioonile saatnud 46aastase diplomaadi. Midagi on mehel kõvasti viltu. Hinge on pugenud masendus. Töövõimet, senist trumpi, pole ollagi, uni on kadunud. Kõike seda seostab patsient konfliktiga perekonnas, sest suure töökoormuse kõrval on pereelu täielikult soikunud. Abikaasa ja isaroll on taandunud kuhugi olematusse. Ja nüüd tuleb korraga mõlema eest maksta. Ees ootab abielulahutus. Vähe sellest, ka teismeline poeg on mujale elama kolinud. Perekond purunes korraga kolmeks tükiks. Mehe senine teenistuskäik on olnud hiilgav: õpingud ja doktoritöö kaitsmine ülemaailmselt mainekas ülikoolis, praegune töö on kõrgel kohal ja tulemusrikas, kus pool ajast möödub väliskomandeeringutes.

Aga neile on viimasel ajal lisandunud ebamäärane tuim valu rinnas ja vahelöögid südames. Psühholoog arvas, et ta saab oma asjadega hakkama, aga muret teevad lisandunud südamevaevused. Äkki on infarkt tulekul?