Aravetel elav 82aastane Villem Kelgo on rinda pistnud mitme tõsise haigusega, kuid siiani loobib ta 32kilogrammist sangpommi ja usub, et tal on lihtsalt elus õnne olnud.
Kõrges eas meest tõsised haigused ei heiduta
10. detsember 2015, 12:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba üle 40 aasta on Villem Kelgo diabeetik. Kõik algas järsku. Ühel hetkel tundis ta end kehvasti ja Paides Vee tänava apteegis juhuslikult antud vere glükoosisisalduse proovi järgi soovitasid proviisorid tal arsti juurde minna.
Arstid tuvastasid Kelgol teise grupi diabeedi. «Esialgu võtsin tablette, hiljem hakkasin süstima,» sõnab ta. Omal ajal mõjusid talle nii tabletid kui ka hiljem süsteravim kohe ja organismil polnud tarvis mingit harjumisaega.
Praegu süstib Kelgo end tavaliselt neli korda päevas ja kodust välja minnes on ikka mõni kompvek taskus. «Kui veresuhkur kõrgeks tõuseb, polegi nii hull, aga kui ta väga alla kukub, võid koomasse sattuda,» selgitab ta.
Suur magusasõber pole Kelgo kunagi olnud. Ka on ta olnud eluaeg sportlik: jooksnud rahvajookse ja läbinud isegi Tartu suusamaratoni.
Veel suvel tõstis ta sangpommi, seda kahepuudast (1 puud = 16,34 kg – toim), nagu ta ise ütleb. Koormust annab ka maja ümber nokitsemine – on need siis ehitustööd või aed.
Eakas Kelgo arvab, et diabeedi põhjustas omal ajal autojuhi ja Kodukaitse ülema ametiga kaasnenud stress ning korrapäratu toitumine. «Mõtlesin, et olen terve poiss, ega ma end eriti hoidnud. Hommikul süüa polnud aega, lõunal ka mitte ja siis õhtul vaatasin, mis kätte sain. See pole ju tervisele hea,» selgitab ta.
Kelgo lisab, et suitsumees pole ta kunagi olnud ja päris purjus ka mitte. «Söön küll seda, mille järele isu on, aga pitsi tõstmisega pean piiri,» ütleb ta.
Kelgo on oma suguvõsas ainus diabeetik. Pole seda haigust olnud ei esivanematel ega õnneks ka järeltulijatel. «Lapsed on nüüd juba ise vanaemad-vanaisad,» märgib ta muheldes.
Kelgo on seda meelt, et kuigi vanasti oli meditsiin kehvemal järjel, oli toona inimeste tervis justkui rohkem arstide kätes. «Nüüd on vahendid paremad, aga inimese enda vastutus tervise eest on justkui suurem,» lausub ta.
Kelgo toob näiteks, et kuna temal kaebusi polnud, oleks suurenenud kilpnääre tõenäoliselt jäänud tükiks ajaks märkamata, aga jaoskonnaarst kutsus ta enda juurde.
Üldse on Kelgo oma tervise ja pika ea eest arstidele äärmiselt tänulik. «Bruno Põder opereeris mul suurenenud kilpnääret nii, et pool elu on enesetunne juba väga viis,» sõnab ta.
Järva diabeetikute seltsi liige on Villem Kelgo olnud algusest peale. «Sattusin kogemata kombel isegi esimest koosolekut juhatama,» meenutab ta.
Inimestele haiguse ja tervisliku eluviisi kohta teabe jagamist peab Kelgo väga oluliseks ning ütleb seltsi juhataja Eevi Sikstuse kohta kiidusõnu: «Ta teeb väga tublit ja tänuväärset tööd.»
Kelgo tunneb muret laste pärast, kelle emad maiustustega heldelt ringi käivad või gaasilisi limonaade ostavad. Ta toob näiteks, et kui viina oli vähe, hoiti ikka leiba viinas, siis hakkas kergemini pähe. Samamoodi toimib gaasiline limonaad, mida sagedasti tarbides on haigestumise risk suur.
Kelgo ütleb, et omal ajal ehmatas diabeedi diagnoos tema kui täis elujõus mehe päris ära. Ta usub, et see aitas ka haigust ja edasist eluviisi tõsisemalt võtta. «Muidugi on raske veresuhkur normi piires hoida, aga seda tuleb teha,» rõhutab ta.
Lõpuks selgus, et suuri muutusi haigus kaasa ei toonud ja praeguseni pole Kelgol tulnud rinda pista ühegi diabeedi tüsistusega. «Õnne peab elus olema!» ütleb ta korduvalt.
Kelgo usub, et õnne on tal olnud Krossi moodi. «Neli venda Krosse tegid Vabadussõja läbi nii, et ei saanud haavatagi,» selgitab ta ütluse tagamaid.
Pärast sõjaväest tulekut oli Kelgo minöör ja õnnelike juhuseid oli selgi ajal küllaga. Autojuhina töötades sai ta aga pliimürgituse, mille tagajärgedega tuli tegeleda aasta otsa. «Mulle süstiti glükoosi ja askorbiinhapet,» mäletab ta.
Kuulmiskahjustuski on pärit autojuhiajast. Pingutas raskete rehvide tõstmisega üle, mis tekitas ajus verevarustushäireid. Paide nina-kõrva-kurguarst Juta Kirs saatis Kelgo Tartusse. «Pärast selgus, et diagnoos oli vastupidine – mul polnudki ummistust. Niisiis tuli vahepeal kuulmine tagasi, ja kuigi tahtsin haiglast koju minna, kuulasin arstide sõna, aga ravi jätkudes läks asi hoopis hullemaks,» selgitab ta.
Praegu on kuulmine Kelgo kinnitusel kõvasti parem. «Kui ma kümme aastat veel tuksun, kuulen hulka paremini,» lubab ta naerdes.
Alles mõni aasta tagasi sai Kelgo uue diagnoosi – puukborrelioosi. See ei tahtnud sugugi ravile alluda. «Jäin ravi algusega hiljaks. Ikka mitu pikka antibiootikumikuuri tegin läbi, aga selline asi pole ju üldisele tervisele hea,» ütleb ta.
Kuigi väiksemaid tervisehädasid on teisigi elu jooksul ette tulnud, pole tervise üle nuriseda Villem Kelgo meelest mingit põhjust. «Pass on ka küllaltki soliidne ja arstide sõnul võin analüüside vastuste järgi elada saja-aastaseks. Kas just nii palju, aga kolm-neli aastat ikka,» usub Kelgo.
KOMMENTAAR
Eevi Sikstus
Järva diabeetikute ja reumaseltsi juhataja
Villem Kelgo on hea näide sellest, et teadmised ja oskused ning pidev enesekontroll on normaalse vere glükoosisisalduse tasakaalu alus.
Oma olemuselt on ta aktiivne inimene. Seltsi töös lööb kaasa nii üritustest osa võttes kui ka neid korraldada aidates. Villemi pool kodus oli 2014. aastal tema eestvedamisel Järva ja Jõgeva diabeetikute ühisseminar, millele järgnes ekskursioon Tammsaare maadel tema juhendusel. Ta kandis ka korralduskulud. Villem tegi juba ettepaneku korraldada samasugune üritus 2016. aastal, aga uute külalistega.