/nginx/o/2015/12/08/4777621t1hf435.jpg)
Koerus elav Marko Mänd on võtnud oma südameasjaks koguda vanu pilte ja jagada neid vanadpildid.net keskkonnas teistega. Kuigi ettevõtmine on aja- ja rahakulukas, ei küsi ta selle kasutamise eest tasu, ning fotosid on kasutatud nii koolitöödes kui näiteks ka muusikavideo tegemisel. Eriti teevad tal südame soojaks lood nagu hiljuti juhtunu, kui temaga võttis ühendust eakas mees, kes leidis keskkonna vahendusel ainsa pildi oma isast.
Marko Mänd kõneleb, et tema huvi vanade fotode vastu sai alguse 2008. aastal, kui ta kolis perega Koeru vallas kõrvalises kohas paiknevasse Nahkanuia külasse ja nende koduks sai küla viimane allesjäänud talu. Hoonet taastades ja peamiselt vundamentidest koosneva külaga tutvudes tekkis huvi selle ajaloo vastu. Arhiivides sorides ja küla endiste elanikega suheldes jõudis Mänd ka üksikute vanade fotodeni, mida avaldas mõnda aega Nahkanuia ajaveebis, kus kirjeldas pere elu maal.
Ühel hetkel hakkas talle tunduma, et vanad fotod vajavad ning väärivad eraldi keskkonda. Esmalt püüdis ta hakkama saada tasuta vahenditega, kuid üsna pea sai selgeks, et vaja on spetsiaalselt vanade fotode jaoks loodud keskkonda, mistõttu kirjutas ta 2011. aastal projekti LEADER-i toetusprogrammi ja see osutus abikõlbulikuks.
Veebilehe vanadpildid.net näol oli ja on tema sõnul tegemist ainulaadse keskkonnaga, kus vanasid fotosid saab mugavalt otsida ja kommenteerida, ja need on üles pandud suurendatavas formaadis. Samuti ei küsi ta nende kasutamise eest tasu, palub vaid korrektset viitamist.
Fotod räägivad lugusid
„Nii kummaline kui see ka pole, minule on vanad mustvalged fotod õpetanud, et 100 aastat tagasi oli elu sama värviline kui tänapäeval. Samad mured ja rõõmud, lihtsalt võimalused olid teised,“ sõnab Mänd.
Suures plaanis on tema fotokogu ülemiseks ajapiiriks teine maailmasõda, kuid kui mõni foto tundub huvitav ning sellel on näha midagi, mida enam pole, on ka hilisem ülesvõte avaldamist väärt. „Väga põnevad on minu jaoks neljakümnendad. Ühelt poolt jõuab sel kümnendil fototehnika tasapisi tavakasutajateni, teisalt mõjutab pildimaterjali rohkust sõda, sellele eelnev ja järgnev,“ põhjendab ta.
Üks vanimaid ja uhkemaid fotosid vanadpildid.net keskkonnas on vaade Koeru keskusele, mille on sajandivahetuse paiku jäädvustanud Jakob Livenström. Foto on pärit Kalev Kiviste kogust.
/nginx/o/2015/12/08/4777635t1hbadb.jpg)
Keskkonna looja sõnab, et kuigi vanad asulavaated on alati nauditavad ning ihaldusväärsed, on eriti sümpaatsed fotod, kus tuttavad paigad või hooned paistavad igapäevase tegevuse taustal. Heaks hiljutiseks näiteks on foto teetöödest Koeru kihelkonna südames, kiriku ees ja taustal.
/nginx/o/2015/12/08/4777631t1h8a2f.jpg)
„Väga tore vaheldus klassikalistele kirikuvaadetele ning seda tüüpi fotod tunduvat ka vaatajaid enim puudutavat!“ sõnab Mänd.
Suure osa keskkonna sisust moodustavad vanad fotod inimestest. „Kui avalike hoonete ja asulavaadetega on lihtsam, keegi ikka teab, siis fotole märkimata talu või inimesed jäävadki liiga sageli lõpuni tuvastamata. Selliseid fotosid ringleb tuhandeid!“ räägib Mänd ja lisab, et ainult õnnelik juhus võib aidata ning selliseid juhuseid vanadpildid.net keskkond oma võimaluste piires loobki.
Kuigi iga argist hetke XX sajandi alguse fotodel ei jäädvustatud, sest selleks polnud ei tehnilisi ega rahalisi võimalusi, pildistati tema sõnul siiski päris palju ja väga kvaliteetselt. „Kindlasti määras palju fotograafi olemasolu piirkonnas, tema isiksus ja aktiivsus, kuid vaadates näiteks seda, kui põhjalikult töötas Koeru kihelkonnas fotograaf Martin Öömann või Paides Jaan Eelnurme, kahtlustan, kas on üldse objekti või sündmust, mida ei jäädvustatud,“ arutleb ta.
Fotosid leiab ka kaugemalt
Et ta ise on sündinud ja kasvanud Paides ning elab nüüd Koeru kihelkonnas, kust on pärit tema isa ja ema perekonnad, keskendub ka keskkond peamiselt neile piirkondadele.
Kuigi teda huvitab kaugelt rohkem kui nimetatud piirkond ja keskkonnas on hulk pilte ka teistest kihelkondadest, saab määravaks vanade fotode hind. „Vanad fotod on kaup nagu iga teinegi ja haruldasemate vaadete puhul võib üksiku foto hind kerkida sadadesse eurodesse. Minu kogu kõige kallimad fotod maksavad pisut alla 100 euro, tippkollektsionääride kogud on väärt tuhandeid kui mitte kümneid tuhandeid eurosid,“ selgitab ta, miks soov leida fotosid ka kaugemalt on olemas, kuid raha seab oma piirid.
/nginx/o/2015/12/08/4777619t1h1964.jpg)
Väärtuslikuks võib osutuda ka esmapilgul üsna tavaline foto. „Näiteks soetasin endale oksjonikeskkonnast foto Paide kirikust ega pööranud tähelepanu selle esiküljel olevale mustale „lärakale”. Kuid kui selgus, et tegemist on suhteliselt haruldase Paide tummtempliga (tummtempleid ehk koha ja kuupäevata templeid kasutati enamasti sõdade ajal – toim), omandas foto uue tähenduse,“ kirjeldab Mänd.
Just sel põhjusel paneb ta südamele, et enne vanadest fotodest loobumist võiksid omanikud välja selgitada iseenda ootused ja tegutseda neist lähtuvalt. Alati ei pea müüma, ei pea ka ilmtingimata kinkima. Küll tasub mõelda, mis peaks fotodega pärast neist loobumist juhtuma, sest valesse kohta antud foto võib aasta(kümne)teks kaduda. „Halvimad variandid nagu prügikast või lõke võiks igaüks välistada,“ sõnab ta.
Kus tulevad fotod?
Viimasel ajal jõuab valdav osa fotosid temani läbi erinevate oksjonikeskkondade Eestist ja mujalt, kollektsionääride kokkutulekutelt ning vanavara laatadelt. „Harvemini saan inimeste fotoalbumeid sirvida ja nende sisu digiteerida, veelgi harvemini loovutatakse fotod mulle,“ sõnab Mänd ja lisab, et on ostnud fotode avaldamisõigusi ka muuseumidelt. Keskkonnas on lubanud oma fotosid avaldada mitmed kollektsionäärid.
Fotode leidmisega seostub ka mitmeid huvitavaid lugusid. Näiteks avastas ta vestluse käigus oma koduküla kunagise elanikuga Jaan Piibelehe nooruspõlve foto. „Tegemist on mehega, kes tegi punavõimu nimel Koerus palju kurja ning hukkus hiljem metsavenna poolt lastud kuuli läbi. Ma ei tea, et temast oleks varem kuskil ühtki fotot avaldatud, kuid lisaks portreele vahendab vanadpildid.net Piibelehe matuseid. Ka need jäädvustused juhtusid mulle ette ühes siinses fotoalbumis juhuslikult,“ meenutab ta.
On pilte, mis jõuavad ringiga temani tagasi. Nii näiteks ostis ta pataka fotosid, mis sisaldas mitmeid tema enda sugulaste poolt kollektsionäärile heas usus ära antud fotosid.
Ehk kõige põnevam on tema meelest lugu fotodest, mis tulid paar aastat tagasi tapeedi vahelt välja algselt pangaks ehitatud hoone renoveerimisel. „Vaadates neid naeltest läbi torgitud ja mõningatel juhtudel pooleks rebitud pilte, paistsid need topelt traagilised. Neist võis tajuda nii hirmu represseerimise ees kui ka perekondlikku läbikukkumist. Ma pole siiani suutnud välja uurida, kes need inimesed olid, ja pole kindel, kas see oleks vajalik. Kõik saladused ei kuulu meile,“ mõtiskleb ta.
Kuigi Mänd sõnab, et kentsakas on osta koduküla fotosid näiteks Ameerikast, on ka sealt tema kogusse fotosid jõudnud. Välismaal üles võetud fotod eestlastest on valdavalt saadetud Eestis elavatele sugulastele ja tuttavatele ning oodanud siis albumites oma aega. Mingi osa, peamiselt Siberis tehtud fotod, on tulnud sealt tagasi koos küüditatutega.
„Tuleb meelde ühe pere fotode lugu, mis rändasid perepojaga Siberisse ja tagasi. Südikas poiss võttis minnes fotod kaasa ning hoolitses nende eest terve Siberis oldud aja. Perealbumid jõudsid temaga koos tagasi koju ning ainult seetõttu saab vanadpildid.net keskkond pakkuda ülevaate omaaegse Väinjärve valla vanema elusündmustest,“ toob ta näite.
Mida toob tulevik?
Sel aastal avas Marko Mänd vanadpildid.net Facebooki lehe. „Kuna järjest suurem osa suhtlusest ja infovahetusest kolib sotsiaalvõrgustikesse, otsustasin ka vanadpildid.net sisu sinna dubleerida.“
Sügisel sai ta ühele poole järjekordse arenduste etapiga, mis tõi endaga kaasa ka fotode tagakülje lisamise võimaluse, sidus külje Facebook sotsiaalvõrgustikuga, samuti tegi ta väiksemaid disainimuudatusi ja parandusi. Kuigi talle olid suureks abiks selleks tehtud annetused, tuli rohkem kui pool 600-eurosest summast siiski ise leida. See ja veelgi lisanduv raha- ja ajakulu paneb ta vahel mõtlema, kui kauaks tal jaksu jagub.
„Mida päev edasi, seda enam veendun, et liiga suures osas teen vanadpildid.net iseenda jaoks. Ja see pole piisav motivaator,“ võiks tema sõnul olla potentsiaali huviliste ja sisuga panustajate näol küll.
Ta räägib, et vanadpildid.net on tal aidanud vanade fotode kogumist mõtestada ja väärtustada. „Fotosid jagades nende väärtus kasvab ning säilib, seetõttu ei ole suurema osa fotode jagamine vanadpildid.net keskkonnast piiratud muul moel kui viite lisamisega. Sisuliselt on need tasuta kasutamiseks kõigile huvilistele,“ sõnab ta.
Nagu öeldud, on tegemist väga kuluka hobiga, kuid rahast keerukam on mõttekaaslaste leidmine. „Neid kollektsionääre, kes on valmis oma vanade fotokogu kõigiga jagama, polegi nii palju. See on mõneti arusaadav, sest nende soetamiseks tehakse märkimisväärseid kulutusi ning kõik tahaksid oma raha tagasi saada. Tulgu see siis kasvõi mõne euro kaupa koopiate müügist. Ma ise siiski kipun pigem nautima andmist kui omamist,“ sõnab ta.
/nginx/o/2015/12/08/4777615t1h5f9a.jpg)
Keskkonnas vanadpildid.net vahendatud fotod on leidnud tee erinevatesse väljaannetesse nagu külaraamatud, mõisaraamatud, raamatud metsavendadest, õpikud, koolitööd. Sündinud on mitmed huvitavad projektid, neist põnevaim kindlasti kohalik, vanadele fotodele tuginev infotahvlite süsteem, ning muusikavideo.
Eriti südamlikud on Marko Männi sõnul need hetked, kui keegi leiab vanadpildid.net vahendusel üles oma kodukoha või pereliikme. „Hiljuti võttis minuga ühendust eakas mees, kes leidis vanadpildid.net vahendusel ainsa pildi oma isast! Foto leidis tee tema juurde.“ Loe sellest loost pikemalt Nahkanuia blogist.
„Läbi vanade fotode ja neile kaastekstide otsimise olen paremini tundma õppinud oma kodukanti ja Eestit laiemalt. See on põnev! Kuigi oleme eestlased, ei ole meie oma kodumaa ja selle ajalugu meile alati nii tuttav kui peaks,“ võtab ta kokku.
Kui soovite jagada pilte