„Kas sa kuulsid, et naaber tuli alles öösel koju, neil põles tuli pool ööd ja nad tülitsesid?” – Nii sai alguse klatš, mis naabrite seas kiiresti levima hakkas.
Kuidas olla üle kuulujuttudest ja nende puhujatest?
13. november 2015, 12:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas on mingi piir, millest ei tohi üle astuda ja mis hoiab kõik meie jutud viisakuse piirides?
Pole just meeldiv ühel päeval teada saada, et sinu kohta on midagi halba räägitud. Kohe hakkab mõte tööle mitmes suunas: kes seda minu kohta rääkis (juttu alustas) ja kas teised kõik nüüd usuvadki seda.
Kuna vajadus info järele, mida keegi ei publitseeri ega avalikult välja ei too, on suur, siis „teatud tüüpi maiguga” teatel on suhtluses suur roll. Tahaks ju väga saada teada midagi sellist, millele pole lihtne ligi pääseda ja kui keegi „sellist kaupa” pakub, oleme meelsasti nõus seda kuulama. Vahel võtame osa ka selle edastamisest.
Hoiame õigel hetkel suu kinni
Tõmbame õigel hetkel pidurit. teiste tagarääkimine viib meid paratamatult küsimuse juurde: kui õige või vale on seda teha ja miks me ei oska parajal ajal suud kinni hoida?
Põhjus on lihtne: enamasti oleme juba lapsepõlves teiste inimeste tagarääkimist kuulnud. aga tagarääkimise mõõdupuu on inimestel erinev, sellepärast ongi mõned suuremad klatšijad kui teised. Tähtis on seegi, kuidas inimene oma kõmuisu on harjunud täis saama. Kui selle vajaduse rahuldab ajaleht, televisioon või raadio, siis ei pruugigi teistega oma kergete mõtete jagamiseks mingit vajadust tekkida. Sel juhul pole inimene ka klatšija tüüpi. näiteks mitmed spetsialistid, nagu arstid, politseinikud, ajakirjanikud, Kirikuõpetajad, advokaadid, sealhulgas ka psühholoogid, teavad ja kuulevad päevast päeva paljusid asju, aga neil ei tekigi vajadust kuuldut teistega jagada. Vaatamata sellele, et neile räägitakse kõiksugu jutte, mis võiksid klatšimiseks hea pinnas olla. Kellegi saladuse hoidmine on inimese küpsuse märk. See jätab temast hulga parema mulje kui sellest, kes ei suuda suud kinni hoida ja iga talle usaldatud loo edasi räägib.
Kas on olemas klatšijate klann?
Tuleb arvestada, et meie seas elab ka niinimetatud klatšijate tüüpi inimesi – neile meeldib kuulda midagi uut, seda jagada ja aktiivselt juttude levitamisel osaleda. „Omad” inimesed selles klannis on need, kes kuulavad, levitavad kuuldut edasi ja kiidavad sellise ajaviitmise heaks.
Kui ühelt naiselt küsiti, miks ta oma sõbrannat taga räägib, vastas ta, et ega ta paha pärast seda tee, lihtsalt tuli jutuks. Ja lisas siis veidi solvunult: „Kui sulle ei meeldi, siis ära kuula!”
Selline „tuli jutuks” ongi süütuim põhjus, millega klatšimist õigustatakse. Kui jutule lisada üldtuntud „ära sellest mitte kellelegi räägi. Sind ma usaldan, seepärast räägingi”, köetakse huvi omakorda üles ja jutt läheb ringiga edasi.
Saladusi on ju tore teada ja neist rääkides saab teiste silmis oma väärtust tõsta. Sellest koorubki välja järgmine klatšimise põhjus: see tõstab mingil määral enesehinnangut: Mina tean midagi, mida teised ei tea. Seeläbi muutub inimene teistele oluliseks ja tähelepanu keskmes persooniks.
