/nginx/o/2015/10/14/4593925t1h0445.jpg)
Osteoporoos ehk luuhõrenemine on luustiku haigus, mille korral muutuvad luud hapraks ja kipuvad murduma. See võib alata seljavaluga, aga tavaliselt ei ole sel haigusel olulisi tuntavaid vaevusi. Tihti avastatakse luuhõrenemine alles siis, kui luu murdub ja seda ilma erilise traumata, sagedamini just reieluukaela-, randme- ja lülisambamurrud.
Luumassi kahanemine algab varakult, juba 30. eluaastates, ennetamine peaks algama juba lapseeas. Nii kulunud info kui see ka on, kordan ikka: peab olema füüsiliselt aktiivne, sööma piisavalt ja õiges vahekorras valke, rasvu ning süsivesikuid, vitamiine ja mineraale sisaldavat toitu. See on väga-väga tähtis terve meie elu jooksul!
Luu hõrenemist esineb kõige sagedamini keskeas ja vanemas eas naistel, harvem meestel. Naistel kiirendab luumassi vähenemist ka menopaus.
Teised riskifaktorid on mitmed kroonilised haigused, pikaaegne ravi mõnede ravimitega (näiteks glükokortikosteroidid), suitsetamine, liigne alkoholi tarbimine, liiga väike kehakaal (eriti ohtlikud on noorte naiste kõhnumisega lõppevad dieedid ja söömishäired), töödeldud toit, rohke rafineeritud suhkur, happeline toit, liigne soola tarbimine ja vähene kehaline aktiivsus, geneetiline eelsoodumus.
Erilist rõhku tuleks pöörata luude „ehitusmaterjalidele” kaltsiumile, D-vitamiinile, magneesiumile, K2-vitamiinile, kaaliumile ja naatriumile.
