/nginx/o/2015/10/14/4593857t1h9fa1.jpg)
Väidetakse, et usk on südame ja teadus mõistuse asi. Usk on lai mõiste, mida kasutame argikõnelustes väga sageli ja eri tähenduses. Uskuda võime kõike, sest usk ei vaja põhjendamist.
Usk – lootuse ja hirmu tütar
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Usk võib olla näiteks veendumus jumaliku üleloomuliku võimu olemasolusse või ainujumalasse. Usk võib olla kindlustunne kellegi heatahtlikkuse või võimekuse osas, veendumus mingi nähtuse olemasolus ja selle mõjus. Kõige enam peetakse usku religiooniks ehk usuliseks maailmakäsitluseks.
Usk on üldinimlik
Inimene on ürgsetest aegadest peale püüdnud säilitada endas enesekindlust, optimismi tuleviku suhtes. Ta on alateadlikult leidnud väga tõhusaid viise, kuidas seda teha.
Usk üleloomuliku võimu olemasolusse – jumalasse on võimas. See annab miljonitele inimestele maailmas hingelist jõudu ja tasakaalu. Võib väita, et usk on üldinimlik nähtus, kuigi usku vajatakse ühel või teisel kujul ja erineval määral. Usk on inimesele kõige loodetava olemus, samuti religiooni lähtealus.
Juba aastatuhandeid on usutud nähtamatutesse võimsatesse olenditesse, kes kaitsevad loodusjõudude eest, aitavad armastust leida ja hoida, kindlustada saagiõnne, parandada tervist ja anda elujõudu. Maailma eri religioonide-uskude sisu (ainuüksi USAs on stressientsüklopeedia andmeil registreeritud tuhandeid religioone) on ülima olevuse, jumala esiletoomine, keda paludes inimese soovid täituvad.
Religioon annab ka lootust, et inimeksistents ei lõpe maise eluga, vaid kestab edasi pärast surma. Uskumuse aluseks on sageli müüdid. Mida suurem isiklik ja sotsiaalne stress, seda suuremad religioossed mõtted ja tunded. Vaesus, sõjad, haigused, isolatsioon, surmaoht ja vanem iga suurendavad religioosseid uskumusi. Religiooni kohtame eri kultuurides ja mistahes haridustasemega inimestel, sest usk aitab stressi langetada. Seoses tulevikuruumi vähenemisega tekib vanematel inimestel alateadlikult suurem vajadus usu, lootuse ja seega ka religiooni järele.
Religioon kui stressi väljendus
Religioon iseenesest on stressi väljendus. Usk tekib stressi tagajärjel, ent samas aitab võidelda stressi vastu. Seega religioon kui usk on unikaalne nähtus, mis aitab eluga paremini toime tulla, kui inimene on kaotanud lootuse või kannatab ärevuse all.
Juba Vana-Roomas teati, et hirmutunne soodustab religiooni teket. Psühhoanalüütikud toovad välja, et usku pöördumise põhjuseks on täitumata soovid. Psühhoanalüüsi teooria ja meetodi rajaja Sigmund Freud kirjutas, et usk on reaalsuse meelepetteline ümberkujundus oma soovide järgi. Ta rõhutas, et usk on seotud illusiooniga.
Lihtsalt, tabavalt ja kirjanduslikult on end väljendanud kirjanik Ambrose Bierce: religioon on lootuse ja hirmu tütar. On selge, et ükski inimene pole kõikvõimas ning ikka ja jälle tuleb elus ette, et kirglik soov ei lähe täide või ähvardab mingi oht. Sellises olukorras annab usk kõikvõimsasse, kes võiks aidata, inimesele lootust ja elujõudu.
Usk tähendab ka usaldamist. Religioon aitab luua kujutlusi ja uskumusi, mis suurendavad enesekindlust. Mõte „Ma tean, et jumal aitab mind” loob parema enesetunde kui mõte „Mind ei suuda keegi aidata”.
On tähtis teada, et usk võib muuta ka liialt passiivseks. See tähendab, et loodetakse üleloomuliku jõu, jumala peale, mitte enam iseenda tegevusele ja jõupingutustele. Liigne passiivsus ja välisjõule lootmine võib hoopiski ebaedu ja eluohtlikke seisundeid tekitada. Näiteks kui raskelt haigena jäädakse palvetama ja jumalalt abi ootama ega minda arsti juurde, võib tagajärg olla väga kurb.
