Paljud inimesed hakkavad varem või hiljem mõtlema sellele, kellele pärast siitilmast lahkumist oma vara jätta. Kas teha testament või kinkida vara juba eluajal ära, kas jätta kõik saatuse ja seaduse lahendada?
Kes pärib taadi vaeva?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahva seas levib erinevaid soovitusi ja nõuandeid, millest paljudel pole tõepõhja all. Veelgi enam, naabri soovituse järgi võib inimene endale või lähedastele hoopis karuteene teha. Seetõttu tasub igal juhul enne oluliste otsuste tegemist asjad korralikult läbi mõelda, end võimalustega kurssi viia ning ehk ka pärijatega läbi rääkida, et hiljem sugulased omavahel tülli ei pööraks.
Kas kinkida või pärandada?
Notarina tean palju juhtumeid, kui eakad inimesed otsustavad oma vara lastele, sugulastele, naabrile või kirikule kinkida. Notar ei saa jagada soovitusi kinkimiseks või pärandamiseks, sest olukorrad ja elud on erinevad.
Juriidiliselt on kinkimise ja pärandamise tagajärjed väga erinevad. Oluline on teada, et kinkimise puhul läheb omand varale kinkijalt kingisaajale üle kohe pärast lepingu sõlmimist ja kinkijal sellele edaspidi õigused puuduvad. Seega ei saa senine omanik enam selle vara müümist või müümata jätmist, krundi poolitamist või isegi sanitaarremondi tegemist ja elektrijuhtmete vahetamist otsustada. Eriti ettevaatlik peaks olema oma kodu kinkimisel, et mitte enne surma kodutuks jääda.
Erinevalt testamendist ei saa kinkelepingu tegemise otsust hiljem muuta. Kinkelepingust saab taganeda vaid üksikutel erandlikel juhtudel, näiteks kingisaaja jämeda tänamatuse puhul kinkija suhtes, kuid see võib tähendada ränka kohtuteed ja suuri kulusid. Mõnikord on selleks ajaks kingitud vara juba edasi müüdud või sellele hüpoteek seatud. Kinkimise puhul tuleb arvestada, et kinkimise otsus on lõplik, seda ei saa hiljem muuta. Eriti skeptiliselt tuleb suhtuda inimestesse, kes pole meie lähisugulased, kuid pakuvad esmapilgul elu lihtsamaks tegevat lahendust – näiteks igakuist sissetulekut ja hooldust juhul, kui vara kirjutatakse tema nimele. Sellised inimesed ei ole enamasti ausad. Kui testamendi tegemist võib kaaluda, siis oma kodu poolvõõrale inimesele kinkida kindlasti ei tohi.
Samas on elus ka olukordi, kus kinkimine ongi mõistlik valik. Näiteks kui kingitav kinnisvara ei ole kinkija elukoht ning selles elab tema laps, kes tahab kodu arendamiseks märkimisväärseid investeeringuid teha. Arusaadav, et sel juhul on lapsele oluline kindlustunne, et tema pere tehtava kapitaalremondi vilju ei lõikaks hiljem keegi teine.
Üldjuhul tasub eelistada testamendi tegemist või vara pärandamist seaduse järgi. Keegi ei oska ennustada oma eluea pikkust ja kui tekib vajadus vahetada olemasolev korter väiksema ja ökonoomsema vastu, siis jääb inimesele see võimalus ja õigus. Elu ja olukorrad võivad aastate jooksul muutuda ning vajadusel saab testamenti korduvalt muuta, kinkelepingu puhul ümberotsustamise võimalus puudub.
Kas pärandamine on kallim?
Mõnikord on kinkeotsuse ajendiks hirm, et pärandamisega kaasnevad suuremad kulud. Tegu on visa müüdiga, mis ei vasta tõele. Eestis pole pärandimaksu. Näiteks pärimismenetluse algatamine maksab 76,68 eurot ja pärimistunnistuse väljastamine 122,70 eurot. Seda sõltumata pärandatava vara suurusest.
Kui pärandaja võlgade tõttu otsustatakse läbi viia pärandvara inventuur, siis tuleb arvestada ka kohtutäituri tasuga. Pärandi vormistamisega seotud kulud jäävad 300 euro kanti, kui pärijad ei soovi pärandvara jagada või teha pärandvaraga muud tehingut. Pärandvara jagamiseks puudub enamasti vajadus.
