Kolumn: Punkarist vanaema ja rokkarist vanaisa õunapuu otsas ... nutmas kadunud laste ja tegemata tegude pärast

Rein Sikk

FOTO: Agnes Aus / Virumaa Teataja

Selliseid vanaemasid ja vanaisasid nagu täna, pole Eesti varem näinud. Ennenägematu on paraku ka nende mure suurus.

Uskumatu tundus see unistus! Et kunagi, kui oleme vanaemad ja vanaisad, kuulame ikka rasket rokki, viskame Led Zeppelini ning Rolling Stonesi peale näppu. Nii rääkisime naljaviluks ülikooli ajal enam kui kolm kümnendit tagasi. Nüüd ongi see aeg käes. Toonane uskumatu mõte vastab tõele. Vanavanemate olemus on tundmatuseni muutunud.

See, et seltskond uljashingi vanuses 50+ ja 60+ tantsib lisaks balletti, juhendajaks isand vanuses 70+, pole samuti enam mingi superuudis. Kihnu Virve hüppab langevarjuga ning kohalik vuntsiline rokkar vanuses 70+ vallutab ikka Eesti lavasid.

Või võtame näitena maailma muutumisest Rakveres kolmandat korda toimunud punklaulupeo. Selle põhitegelased pole ammu noorte maailmaparandajate eas, pigem leiab rohelise kukeharjaga needitud ja ketistatud laulukooridest rahvast vanuses 50+ kuni 60+. Eriti kentsakas, aga vast ajastule omane paistab pilt, kus punkkostüümis keskealine kooliõpetaja astub laka lehvides ja kettide kõlisedes rongkäigus, tema õppurid vaatavad seda teeveerelt pealt. Sümboolselt öeldes ongi täna punkarist vanaema ja rokkarist vanaisa õunapuu otsas. Lummav vabadus ja maailma muutumine.

Lisagem veel arvutiasjandus, kus nii mõnigi vanaisa on säilitanud sellise nooruslikkuse, et suudab probleemideta lapselapsega arvutimänge mängida, virtuaaltsivilisatsioone vaenlaste käest päästa, kurikaelu sõelapõhjaks lasta. Nutitelefonidesse uute äppide paigaldamine ... kukepea, kostab taat. Memm teeb aga sellesama nutikaga pilti ning postitab Facebooki.

Me põlvkonnakaaslased, värsked vanaemad ja vanaisad, kihutavad kiiretel autodel ja ümbermaailmareisidel. Panustavad aktsiaturgudel, õpivad võõrkeeli ja erilisi oskusi, ummistavad kunstikursusi, teatri- ja ooperisaale, on nooruslikumad kui ei eales varem. Ju arvatakse: eks olegi nüüd aeg enesele enam aega pühendada, sest Eesti, vaba Eesti, me unelmate ja tegude paleus on ju suuremalt jaolt üles ehitatud. Just peaasjalikult tänase vanaemade-vanaisade põlvkonna kätega.

Aga võta näpust, oh õnnetust! Palehigis ehitatud vaba Eesti pole sugugi osutunud unelmate ilmaks kõigile järeltulijatele. Alates 2000. aastast on Eestist ametlikult välja rännanud ligi 60 000 inimest, väidavad rahvastiku-uurijad. Samas tuuakse mitteametlikult välja, et ainuüksi Soomes töötab 70 000 ulgueestlast. Nendele lisanduvad muudes riikides raske raha eest rügajad, koguarv teadmata.

Uskumatu, aga sügaval rahu ajal on iseseisvast Eestis lahkunud enamgi inimesi kui õuduste aastal 1944, mil pagulaseks hakati sõjaviletsuste kartuses ja surmasaamise hirmus.

Võime lahkunuid nimetada kas uute väljakutsete otsijateks või mugavuspagulasteks, vahet pole. Lahkumine jääb lahkumiseks, räägitagu taustaks mida tahes.

Tänane kurblooline tõdemus on selline, et oleme ehitanud Eesti valmis küll maa peal, aga mitte niivõrd oma järeltulijate südames. Eks ole ju just järeltulijate põlvkond, me lapsed ja lapselapsed need, kes kõige sagedamini kodutanuma tolmu pasteldelt pühivad. Tänastes võõrsile tööle minejates on ühendatud usk raha kõike võitvasse väesse, asjadekultus ning globaalmaailma võlud.

Kust küll need arusaamad on tulnud?

Vaadakem peeglisse ja tunnistagem ausalt oma tegematajätmisi. Sovetiaja kitsikuses värvilistest ja kirevatest asjadest ilmajäänuna oleme järeltulijatesse alateadlikult süstinud asjadekultust, teadmist, et kõik siin maailmas on ostetav-müüdav, peaasi, et pappi jätkuks. Olgu-olgu, see pole tõesti otsesõnu sündinud, aga kaude ikkagi, ja täna on tulemused käes. Viie rikkama riigi lummus on üks selle iseenda ajupesu kajastusi.

Eesti edukad Pisa testid suudavad kokku lugeda mõõdetava. Reaalained on tänane kultusteema, sest need annavad reaalset sissetulekut ja hääd tööd. Testid aga ei loe kokku, kus on puusse pannud nii meie kodused kui ka riiklikud haridussüsteemid. Nimelt tundekasvatuses. Must auk on selle selgitamises, mis mõte on üleüldse ühel pisiriigil, kus räägitakse ühes pisikeeles ja lauldakse lõppematuna tunduvaid tuhandete aastate vanuseid regilaule.

Sõjajärgse pagulaslaine näitel teame, mis saab võõrsile rännanute lastest ja lastelastest. Tihtipeale on tulemiks umbkeelsed ilmakodanikud. Ei, mitte rahvusvaheline imperialism ega mitte kuri kommunism pole sundinud emakeelest loobuma. See on olnud lapsevanemate vaba tahe, tuues põhjuseks laste hõlpsama tuleviku. Nii ongi üle mindud inglise, vene, nüüd ka soome kodukeelele. Valus.

Aga just siin ongi meie põlvkonnal uus võimalus, äkki ka karmavõla lunastamine, kui soovite. Suur võimalus algab väikesest asjast, rääkimisest. Täpsustagem, meie taaskordne maailmaparandamine algab lastelastega, eriti aga võõrsil elavate lastelastega rääkimisest. Et ei ununeks emakeele kõla, et osataks lugeda salme kiisu kriimudest silmadest ja laulda laule põtrade majadest ning teiseks juuniks pruuniks saamisest.

Ah et lapselapsed on kaugel, nende juurde ei pääse ning raha kaugele sõitmiseks ka pole. Kah nüüd asi! Skype’i kasutamine peaks ju me vanavanemate innovatiivse põlvkonna käes käkitegu olema. Lastelastega tuleb eesti keeles rääkida, neile luuletusi lugeda, laule ette laulda isegi siis, kui selle pärast peaks kannatama mõni aianduskursus või padjaklubi kokkutulek, vanaisade saunasahmimisest rääkimata.

Kaalul on enam kui me isiklik lust ja lõõgastus. Kaalul on Eesti.

KES ON REIN, SEE KADRINA SIKK?

Rein Sikk on Kadrina ajakirjanik Virumaal, meedianõunik ja -koolitaja. Tööväliselt rahvatantsija Tarvanpää seltsis ja peenemate poognate viskaja Rakvere Royal Ballet trupis. Kadrina saunaklubi ja Rakvere ooperi- ning antiooperiklubi liige. Nelja raamatu autor, neist viimane, vastilmunud sauna-aabits räägib saunatamise saladustest. Aastal 2010 ja 2012 sai Rein Sikk Eesti aasta ajakirjaniku tiitli. Abielus, vastne vanaisa, nii poeg kui ka tütar elavad ja töötavad Eestis.

Tagasi üles