Juhtkiri: Kui mälu viskab vimkat

Eve Rohtla
, 60+ peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eve Rohtla.
Eve Rohtla. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kellel siis pole juhtunud, et ühtäkki ei tule mingi nimi meelde. Isegi tuntud näitleja nime meenutamiseks tuleb vestluskaaslasega äratundmismängu mängida, et tead küll, see naine, tumeda peaga, Rakvere teatrist, mees on minister.

Kord tuli ühe noore mehega samal teemal juttu. Noorsand pidavat peaaegu kõik olulise märkmikku üles kirjutama. Muidu lihtsalt ei mäleta. Rääkisime mälutreeningust, kuid nõustusime, et võiks treenida küll, aga see läheb ju meelest ära.

See, et mälu hakkab vanaduse kasvades vimkasid viskama, pole ilmselt kellelegi uudis. Aastatega läheb meeldejätmine aeglasemaks ja võime asju mällu talletada nõrgeneb. Oma osa on haigustel ja traumadel, ka ravimitel.

Üks noor pere on väga mures vanaema pärast, kes paar aastat tagasi insuldi sai. Memm küll taastus, aga jälg insuldist jäi. Ta ei mäleta, kas juba võttis rohtu või mitte. Kord tukastas ta ühel suveõhtul väga pikalt ja talle tundus, et on juba hommik, sest seieritega kell ju ei näita, kas päev algas või juba lõpeb. Valge on ühtmoodi. Ja seetõttu võttis memm topeltkoguse ravimeid.

Tööga väga hõivatud ja kaht last üksi kasvatav naine jõudis koju ja kööki just sel hetkel, kui praeahjust leek välja prahvatas, sest ta insulti põdenud isa oli pajakindad koos soojendamist vajava roaga ahju unustanud.

Mida mäluhäiretega kalli lähedase aitamiseks või iseenda mäluprobleemide edasilükkamiseks siis ette võtta? Apteegist on näiteks saada spetsiaalseid ravimikarpe, kuhu saab terve nädala tabletivaru valmis panna, mõned neist andvat ka alarmiga märku, et rohu võtmise aeg on käes. Tavalised seierkellad tasuks vahetada elektrooniliste vastu, mis näitavad ka kuupäeva ja päeva. Kasuks tuleb tõhus ja korralik kalendrisüsteem, kus kõik vajalik kirjas.

Üks on kindel: me alles avastame seda valdkonda. Aga tahaksime ju, et eluaeg meid kõiki hoidnud vanaema ja tarkusi jaganud vanaisa saaksid tunda end täisväärtuslikuna ning tunneksid, et saavad endiselt ise kõigega hakkama.

Tänases ajakirjas jagavad mälumurega toimetuleku nippe Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õpetaja Merike Kravets, liikumisõpetaja Lee Merila ja mälutreener Tauri Tallermaa.

Lohutav on teada, et tavalisi unustamisi tuleb kõigil ette. Elutempo on kiire, keskenduda on üha raskem ja tihti tuleb mitme asjaga korraga tegeleda ning kokkulepped lähevad sassi. Aga kui unustamist tuleb ette järjest sagedamini, kui ei suuda enam sugulaste-tuttavate nimesid ja nägusid meelde jätta ning mäluhäired hakkavad argielu segama, siis tuleb häirekella kuulda võtta ja arsti poole pöörduda.

Ehk tundub nii mõnelegi kummaline, et aju tahab liigutamist. Liikumine turgutab lisaks liigestele ja südamele ka aju. Mida aktiivsemad me oleme, seda kauem töötab meie aju. Tasub teada, et kõik need asjad, mis on olulised südametervisele, on tähtsad ka ajule.

Mälutreener Tauri Tallermaale väitsid arstid, et mälu ei saa parandada. Küsiti, et kuidas tema siis mälu treenib. Mälutreeneri sõnul ei saa mälu tõesti teha kiiremaks, aeglasemaks ega suuremaks, mälu on meil kõigil just selline võimas masinavärk, nagu kaasa on antud, kuid seda tuleb osata kasutada.

Nagu ütles Hando Runnel – mõtelda on mõnus!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles