Lahutus ja vanavanemad

FOTO: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Ille Grün-Ots, Elukiri

Inimesed abielluvad, lahutavad, abielluvad uuesti, lahutavad uuesti… Sestap on perekondlikke Segasummasuvilaid ehk erinevaid suhteid laste, vanemate, vanemate uute elukaaslaste ja arvukate päris- ja mittepärissugulaste vahel mustmiljon varianti.

Vanemate-laste suhetest pärast lahutust räägitakse üksjagu. Aga vanaemad-vanaisad ja lapselapsed? Mis nende suhetest saab?

Suhtlus terve suguvõsaga

Tallinna Perekeskuse psühholoog Tiiu Meres on seisukohal, et kui rääkida vanavanematest, tuleb õigupoolest rääkida tervest suguvõsast.

“Lisaks vanavanematele on ju ka onud, tädid, nende lapsed ja muud lähemad-kaugemad sugulased. Mida rohkem on lapsel suhteid, mida tihemini sugulased omavahel läbi käivad, seda kergem on lapsel kasvada.

Sünnihetkest saadik õpib laps inimsuhete dünaamikat. Ehk see, kuidas sugulased omavahel käituvad, kuidas nad näiteks tülisid lahendavad – juba 3-aastane laps orienteerub suurepäraselt selles, kes perekonnas on omavahel rohkem, kes vähem sõbrad. Kui perekonnas on vanaemad, kes üksteisele küll naeratavad, aga teineteisele väga ei meeldi, siis teavad juba eelkooliealised lapsed väga täpselt, mida ühele vanaemale võib rääkida, mida mitte. Kõik see kokku on lapsele oskus iseseisvaks eluks. Mida rikkalikum on see repertuaar, millest õppida, seda rohkem on lapsel hiljem täiskasvanuna vahendeid elus hakkama saamiseks.

Mida rohkem jääb pärast vanemate lahutust suguvõsa lapsele alles, seda parem. Vanemate lahutus on alati suur muutus, ka siis, kui vanemate suhted lahutuse järel on päris talutavad. Kui aga laps kaotab koos vanemate lahutusega ka hulga teisi tähtsaid inimesi oma lähedalt, on tal veelgi keerulisem,” ütleb Meres.

Vanavanem peaks olema neutraalne

Merese sõnul on üldjuhul nii, et mida raskem lahutus, seda tõenäolisemalt jagunevad perekonna sõbrad ja tuttavad kaheks. Ja kui käib ränk kodusõda, lähevad need, kes sõdivad, lapsele enamasti kaduma.

“Kui abielu puruneb, on see raske ka vanavanemaile – oma lapsest on tõenäoliselt väga kahju, tahaks teda aidata. Ent lapselapsele on sel hetkel väga vaja sellist vanavanemat, kes lühidalt ütleb: “Suurte inimeste elus on vahetevahel raskeid aegu, mõned suhted lähevadki katki.” Teisisõnu: vanavanem peaks lapse jaoks olema see neutraalne osapool, kes mõlemat vanemat vähemasti lugupidavalt kohtleb ja kogu olukorda erapooletult käsitleb,” rõhutab Meres. Tema sõnul peaks vähemasti vanavanem olema lapsele purunenud paari kõrval nii-öelda ühes tükis ja tervik.

Vahel on targem kohtumisi vältida

Paraku juhtub elus ka nii, et kui paar katki läheb, kiputakse kätte maksma mitte ainult endisele kaasale, vaid ka teise poole vanavanematele – ei lubata lapsel enam nendega kohtuda ja suhelda. Kui seda tehakse tõepoolest kättemaksuks, on asi halb. Vahel on aga selleks täiesti arvestatav põhjus.

Psühholoog selgitab: “On üsna palju vanavanemaid, kes püüavad sel ajal, kui nad lapselapsega kokku saavad, teist vanemat (kes ei ole nende laps) võimalikult halvas valguses näidata. Aga häda on selles, et kui see vanem, kelle kohta halba räägitakse (eriti kui tegu on selle vanemaga, kellele kohus on laste hoolekandeõiguse määranud), avastab, et teda mustatakse, siis ta otse loomulikult väldibki edaspidi laste ja vanavanemate kohtumisi. Ja õigesti teeb, sest lapsele ei ole mingit kasu sellest, kui talle avatakse ema või isa “tõelist palet” – et murdis truudust, reetis lapsed ja nii edasi. Lapse jaoks on ta ise pool vanemast ja ta tunneb ka ennast niimoodi reeturina.”

Meres ütleb ka, et kui vanavanemad hakkavad kategooriliselt nõudma, et nemad peavad lapselastega suhelda saama, meeldigu see neid kasvatavale vanemale või mitte, on suhetes midagi väga korrast ära. Psühholoog paneb kõigile osapooltele südamele, et kõigis tegudes tuleb eelkõige lähtuda laste huvidest, sellest, mis neile hea, ja suruda maha oma ego.

Sunniga ei jõua kuhugi

Aeg, mil lastel endal sõnaõigust pole, on suhteliselt lühike: alates 12. eluaastast on laps seaduse järgi ise otsustusvõimeline. Mis tähendab, et tal on muu hulgas näiteks õigus keelduda kellegagi kokku saamast või vastupidi – kui tal selleks soov on, tuleks seda arvestada. Kui last sundima hakata, võib juhtuda nii, et otsustuseas laps lihtsalt läheb selle vanema juurde elama, kes ei sunni teda tegema asju, mis on talle vastumeelsed.

Mis aga veel vanavanematesse puutub, siis Merese sõnul on vanavanematel vanemate lahutuse ajal ja vahetult pärast seda vahel mõistlik natuke nii-öelda tagasi tõmmata ja oodata-vaadata, mismoodi asjad lähevad.

“Muidugi võib ju vanematele pakkuda, et las raskel ajal olla laps nende juures, – ja tihti seda võimalust ka kasutatakse. Aga kui on ikka tunne, et nende poeg või tütar ehk siis üks vanem on teisele poolele nii vastumeelne, et ka neid ei suudeta taluda, siis on tõesti targem mõnda aega oodata. Sest valesti toimides võib sellest lapselapsest hoopis ilma jääda. Kui lapselaps tunneb, et vanavanematega suhtlemine toob kaasa selle, et hiljem on kodus ema või isa, kellega ta koos elab, kolm päeva tujust ära, nutab või jääb haigeks, siis õpib laps ära selle, et parem on üleüldse mitte tahta nende vanavanemate juurde minna ja nendega suhelda.”

Kolm vanaisa, neli vanaema...

Meres ütleb, et tema praktikas on küllaga ebameeldivaid näiteid, milliseks kahe suguvõsa ja laste omavahelised suhted võivad kujuneda.

“Ma ei tahaks neist jubedatest lugudest rääkida. Tegelikult on palju neid erinevaid kooslusi, kus lapsi tuleb juurde – ja vanavanemaid ka. Väikesed lapsed ei saagi aru, kes kelle lihane vanaema on – ja polegi vaja. Perekond lihtsalt laieneb. Kui laps räägib koolis, et tal on kolm vanaisa ja neli vanaema, las siis olla. Peaasi, et lapse suhe nende kõigiga oleks ühtmoodi hea. See, et keegi tuleb juurde, ei tähenda, et keegi läheks ära,” rõhutab Meres.

Psühholoog toob välja veel ühe külje vanavanemate ja lapselaste suhetes. “Vahel võib vanavanemal olla tunne, et ta peab lapselast väga näha tahtma, sest mida muidu teised inimesed mõtlevad. Samas ütleb sisetunne, et tegelikult praegu nii väga ei tahakski näha ei oma eksväimeest ega ole ka valmis lapselapsega koos olema, sest on ise nii kibedust täis. Õige on käituda oma sisetunde järgi, ainult teiste pärast ei ole mõtet midagi teha.”

Õnneks on ka selliseid juhuseid, kus kaks vaenujalal osapoolt suudavad lapselapse nimel kenasti koos tegutseda. Tiiu Meres toob näite oma praktikast: “Vanemad läksid lahku ja paraku jätsid mõlemad ka oma vanemlikud kohustused kus see ja teine. Tulid minu juurde kaks häbelikku vanaema nõu küsima – lapselaps vaja kooli panna, aga nemad ei tea täpselt, kuidas seda teha. Lahku läinud vanemad olid läinud välismaale tööle ja seal kumbki uue elu leidnud.

Laps oli aga Eestis nagu lõpetamata projekt… Vanaemad, kellel mõlemal olid vanaisad kõrvalt kadunud, olid siiski väga rõõmsad, et neil see lapselaps olemas oli. Ning paistis, et teda kasvatati koos ning rõõmu ja hellusega. Hiljem kuulsin, et kui vanemad oma süütundega hakkama said, kasvas laps küll siin vanaemade juures edasi, aga käis mõlemal vanemal külas. Need vanaemad ei rääkinud mitte kunagi lapsele, et tema isa ja ema on ta kuidagi maha jätnud või on muidu halvad. Seepärast ei tundnud see laps üldse, et temaga oleks midagi valesti. Nii et vanaemade suuremeelsus aitas lapsel armideta kasvada ja hiljem kõik suhted niimoodi kokku liita, et mõrasid peaaegu ei olnudki. Vanaemad küll tunnistasid, et ega algul kõik nii roosiline olnud, ikka mõeldi, et sinu laps on rohkem süüdi kui minu laps. Aga hoiti ennast tagasi ja mõeldi, mis oleks lapselapsele parim, et tema haiget ei saaks.”

Veel üks positiivne näide elust enesest. Merike ja Toomas abiellusid noorelt, mõlemad olid vaid 19. Sündis poeg. Paraku läks paarielu varsti lõhki, mõlemal tekkis ajapikku uus pere, sündisid uued lapsed. Aga kummalisel kombel jäi see pere omavahel läbi käima. Kui naise lapsed olid väikesed, tundus üsna loomulik, et nad koos ühiste ja endise abikaasa lastega koos mehepoolse vanaema juures suvitasid. Sama loomulik tundus, kuidas selle suure pere lapsed ka suuremaks saades omavahel suhtlesid. Üks vanaema sokutas teisele vajalikke arstirohte ja oma aia kurke-tomateid, teine jälle saatis vastu oma maakodu mett. Ei mõelnud seal keegi, kes on nüüd kellegi pärisvend või pärisvanaema.

Tagasi üles