Punklaulupidu „Aju puudutus“ tegi prouad nooreks

Punklaulupeo päeval oli 80aastasel Palamuse proual Linda Heinal missioon. Ta soovis kogu hingest, et jõuaks oma Uhtna naiskoori ridades sammuda punklaulupeo rongkäigus.

Sellesse päeva oli aktiivsel naisel juba lükitud näiteringide päev. Eesti teises otsas. Edasi-tagasi sõit Palamusele oli naisel välja arvestatud. Täpipealt. Ja kõik käiski nagu kellavärk. Pool tundi punklaulupeo peaproovis, siis jooksuga bussi peale. „Näed, teised pidid mind veel ootama,“ rääkis Hein, kuid kell 14 oldi Palamusel, tund hiljem laval ja kahe tunni pärast keeras bussinina juba Rakvere poole.

„Kell 18 seisin punklaulupeo rongkäigus. Olin nii õnnelik, et ma jõudsin. See on nii vahetu kontakt inimestega. Teate, kui vähe on vaja, et olla õndsuse tipul,“ helises proua.

Punklaulupeo rongkäik, mis oli avalöök peole, liikus 1500 progressiivse inimesega mööda Rakvere peatänavaid ja kesklinna. Laial tänaval, peaaegu linna südames, oli oma käimiskäru tee äärde veeretanud 83aastane Aliide Marie Pihlak. Särasilmi vaatas proua võimsat särinat kohe toimumiskoha kõrval ja see, mida ta nägi, oli igavesti põnev üritus. „Huvitav on, missugused kostüümid on osalejatel seljas. Mäletan ise veel seda aega, kui noored punkaritena möllasid,” lausus ta, kuid lisas kohe, et tema nendega kaasa ei mänginud.

„Olin juba siis pisut vanem inimene, mul olid lapsed, see ei olnud enam ilus,” rääkis ta muiates. Muusika, mis kõlaritest kõrvu kostis, polnud Aliidele sugugi võõras. „Eks mul on siin ka tuttavaid lugusid, praegugi läks mööda minu poja Peep Pihlaku loodud lugu, kus, teate küll, need sõnad „Sa lehvitad ja Sinu lehvitus on jahe...“. Poeg vist ei marsi, aga mängib orkestris,“ jutustas Aliide Pihlak, kes lapse kaudu oli sellel õhtul Vallimäel ka ise kohal.

„Olen küll kogu aeg kantrisõber olnud, kuid mulle meeldib kõik, mis on hea ja kus pole vaenu,” sõnastas vanaproua põhimõtte, mis sobis hästi ka Vallimäel toimuvaga punklaulupeoga.

Ja seal laulukaare all polnudki kübetki vihkamist, vaid juba alguses suutis laulupeo idee autor ja lavastaja Üllar Saaremäe tekitada Juhan Viidingu luuletuse „Tagasiarmumine” avasõnadeks seadmisega seisundi.

Kui avalaulu, Sex Pistolsi klassikalist lugu „Anarchy in the U.K.” kuulati veel hiirvaikselt, siis järgnevad eestikeelsed ja -meelsed lood panid kogu võimsuses publiku kaasa punkima. Eesti grand old punkari Villu Tamme, Propelleri, Vennaskonna, Singer Vingeri, Generaator Mi, Psychoterrori teada-tuntud laulud kõlasid „täissaalile”.

Ülipopulaarseid Vennaskonna „Pille-Riini” ja J.M.K.E lugu „Külmale maale” esitati korda kaks. Lauldi, hüpati ja vilistati. Puudutati vahetu vabameelsusega nii aega kui aju.

Laulukaaare all laulev Linda Hein nentis, et tal oli esialgu raske leppida ja harjuda, et nii võib ütelda, lauldagi. „Rõvedalt ja otse näkku, lauldes välja karjuda kõiki oma tunded. Alguses oli see ikka nii võõras. Mida rohkem ma seda aga kuulsin ja kuulasin, mõistsin, et inimene ütleb sellega midagi. Las ta siis karjub. Küllap tahab endast kõik välja lasta, mis temasse on kogunenud,“ oli Hein leplik. Ja lasi ka ise pidurid maha. Tema vabameelsus sai sellel õhtul alguse sellega, et ta lasi oma koori naistel endale pähe tekitada uhke värvilise soengu.

„Juustel oli väga ilus värv, vastu nahka oli niisugune sinine, siis oli punane, oranž, sekka rohelist ja kollast. Ja lõpuks – hari, see oli roosa,“ naeris ta. Aga seda sõna ehedust ja puudutus oma ajatuses ning roppuses proua välja punkida ei suutnud. „Pani vahepeal ikka kõrvad lukku. Ma ei suutnud öelda ikka neid kõige hullemaid sõnu, lihtsalt hakkasin naerma. Ilmselt see kodune kasvatus, ei lase kõiki asju ütelda ja naerda – ongi lihtsam,“ kinnitas ta.

Õnneks peo kulminatsioon, oma uhkuses ja võimsuses kõlanud Vennaskonna laul „Insener Garini hüperboloid” lasi nautida laulupeo ehedust ja erakordsust kõigil. Ja seda veel kord laulu korduses.

Ka Lindale oli see peo ülim hetk. „Laul meeldis, väga. Tundsin uhkust – minu arvates on see alati niimoodi, et asi kulmineerub ja jõuab sinna, kuhu ta peab, nii, et tunnedki tervest hingest seda võimsust,“ edastas ta ja jutustas, et just lõpulaulu ajal valdas ka teda eriline olek.

„Laulsime „Insener Garini hüperboloidi“ ja kujutasin ette, et minu ees on liiklusmärk, mis kogu aeg vilgub. Hakkasin sellega mängima, tundsin, et see kõik tuleb läbi mingi mängu. Et see ei olegi niisugune, mingi suur protest või soov kellelegi haiget teha. Tahame siin olles ja lauldes vaid, et kõigil oleks parem ning ilusam elu,“ rääkis Hein.

Ja tõesti, seekordsel punklaulupeol olid võimsad laulud, telefonivalgus, kollaste lipukeste meri. Sisu, kultuur – see, millel lubas keskenduda ka punklaulupeo ristiisa Üllar Saaremäe.

„Igal ajal on omad probleemid. Ka punklaulupeol tõstatati mitmed probleemid üles, mille pärast rahval süda valutab. Mulle meeldib see, et inimesel on midagi öelda teisele. Et see informatsioon jõuaks sinna, kuhu ta on suunatud. Ja kuna oleme ju laulurahvas, siis see on tore, et me saame midagi lauldes öelda,“ analüüsis proua hetki, kui pärast erilist pidu tekkis iidsel Vallimäel hetkeks vaikus.

Maailmas ainus vabaõhuetendus, suuremastaabiline stiilipidu oli läbi. Liiga ruttu! Just hetkel, kui sooviti, et kõik sünniks uuesti.

Kõigil kolmel punklaulupeo käinud Linda Hein nentis, et tema ei usu, et seekordne pidu võiks viimaseks jääda, nagu peo korraldajad on öelnud. „Ma tõesti ei usu, sest asi on läinud tõusvas joones. Rahval on tekkinud huvi, korraldus ja ka laulud on läinud sisult paremaks,“ kiitis ta. Ja kinnitas, et punklaulupeo eufooria, elujaatavus, rõõm ja muidugi laul ei tahtnud sellel õhtul hingest ja kehast nii kiiresti kaduda. Kuidas aga 80ndaid käiva proua keha kogu sellele trallimisele ja punkimisele ka vastu pidas?

„Aitäh, see on hea küsimus. Ma olen õnnnelik, et ma pean vastu. Ja võib olla ongi see olnud minu elu kõige tugevam külg, et võtan ennast kokku ja lähen ning teen. Ja kui ma saan asjaga hakkama, siis on mul nii heameel, et ma tahan veel minna, olla ja teha,“ rääkis Linda Hein.

Tagasiarmumine

Juhan Viiding

üks mõte põleb tulepuuna jälle
ja tema eest ei ole pääsemist
ta minu sisse tuleb üle selle
mis on mu ihu enne minemist

kus on mu hing kui jõed on jälle vabad
kus on mu mered kui on vaba hing
sa rabad siit ja ühte ihu tabad
ja tabad seda mis ei ole hing

ja tabad nägu mis on tuhakarva
ja jälgid käsi kus on elujoon
sa lähed tihti tuled aga harva
su treppikotta tagasi end poon

kuid pole julgust päris ära minna
ja pole õigust mis ei kahvataks
kui läheksin ja võtaks kaasa linna
ning oma ajus puruks jahvataks

suur valge ahi ootaks sinu saiu
ööämblik kõnniks ära mujale
ja sinu sõrmed murduksid mu ajju
kas siis me mõtleks meie pojale