See põhimõte pole mitte juhuslik, vaid kehtib ka minu enese kohta. Nimelt olen elukutselt merearheoloog. Käisin 35aastaselt 14 ekspeditsioonil kõikjal maailmas. Sel olid aga ootamatud tagajärjed. Mida ma nägin ja tundsin? Oo, näe, kuldmünt – sellist nägin juba kahe aasta eest Austraalias. Veel üks kuldmünt – nojah, nähtud ka neid juba. Mõtlesin, et kui olen selline 35aastaselt, mida tunnen siis veel 30 aastat hiljem?
Ma ei jäänud ootama, vaid võtsin oma kuraatoritööst Stockholmi, Malmö ja Oslo mereajaloo muuseumidest õppepuhkust ja asusin ajakirjandust tudeerima. Et oleks koht, kuhu maanduda, juhul kui tuleb isu seniselt töölt lahkuda. Läks nii, et muuseumi tagasi ma ei läinudki. Minu meelest teeb inimestele head, kui ta võtab elus ette tulevad väljakutsed vastu, sest see hoiab virge ja teeb elu huvitavaks. Vähemalt on see minu moto.
Minu ajakirjanikukarjääri hakkis aga üks üsna tõsine sündmus. Nimelt sattusin rattaga liiklusõnnetusse ning saadud peapõrutus sundis mind kaheks aastaks ja kolmeks kuuks töölt eemale jääma. Samas oli see suur isikliku arenemise aeg. See aeg õpetas mind inimestest paremini aru saama, muutis sallivamaks. Sa mõistad, mida tähendab raskustega rinda pista. Võitlesin päris kõvasti.
Kui tervise tagasi sain, õnnestus mul Rootsi ühes tuntumas päevalehes Svenska Dagbladet hea töökoht saada. Selles ajalehes sain saadud haridust praktikas rakendama asuda. Aga ikkagi jäi miski kripeldama. Tahtsin hoopis teistmoodi kirjutada. Hakkasin töökoormust vähendama. Alguses 75 protsendi peale, siis 60, seejärel vähemaks ja vähemaks, kuni ühel hetkel võtsin nii palju palgata puhkust, et olin tööga seotud üksnes kolmandiku koormusega. Siis otsustasin, et panen kõik ühele kaardile ja keskendun ainult bestselleri kirjutamisele.
