N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kolumn: väljakutsed hoiavad noorena

Kolumn: väljakutsed hoiavad noorena
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Catharina Ingelman-Sundberg
Catharina Ingelman-Sundberg Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Minu krimiteosed on lustakad. Eesti keeles ilmus mullu minu esimene raamat. Neis raamatutes seiklevad elusügisesse jõudnud prouad ja härrad, kelle karjäärivahetuse eesmärk on oma elukvaliteedi tõstmine vanglasse sattumise läbi. Nimelt on kurjategijatel vanglas Rootsi pensionäride meelest parem elu kui eakatel vanadekodus. Vanglas on parem toit, rohkem liikumisvõimalusi, töötoad aja sisustamiseks. Ja rumal oleks ju see inimene, kes iseenda elujärje parandamiseks midagi ette ei võta. Hoolimata vanusest.

See põhimõte pole mitte juhuslik, vaid kehtib ka minu enese kohta. Nimelt olen elukutselt merearheoloog. Käisin 35aastaselt 14 ekspeditsioonil kõikjal maailmas. Sel olid aga ootamatud tagajärjed. Mida ma nägin ja tundsin? Oo, näe, kuldmünt – sellist nägin juba kahe aasta eest Austraalias. Veel üks kuldmünt – nojah, nähtud ka neid juba. Mõtlesin, et kui olen selline 35aastaselt, mida tunnen siis veel 30 aastat hiljem?

Ma ei jäänud ootama, vaid võtsin oma kuraatoritööst Stockholmi, Malmö ja Oslo mereajaloo muuseumidest õppepuhkust ja asusin ajakirjandust tudeerima. Et oleks koht, kuhu maanduda, juhul kui tuleb isu seniselt töölt lahkuda. Läks nii, et muuseumi tagasi ma ei läinudki. Minu meelest teeb inimestele head, kui ta võtab elus ette tulevad väljakutsed vastu, sest see hoiab virge ja teeb elu huvitavaks. Vähemalt on see minu moto.

Minu ajakirjanikukarjääri hakkis aga üks üsna tõsine sündmus. Nimelt sattusin rattaga liiklusõnnetusse ning saadud peapõrutus sundis mind kaheks aastaks ja kolmeks kuuks töölt eemale jääma. Samas oli see suur isikliku arenemise aeg. See aeg õpetas mind inimestest paremini aru saama, muutis sallivamaks. Sa mõistad, mida tähendab raskustega rinda pista. Võitlesin päris kõvasti.

Kui tervise tagasi sain, õnnestus mul Rootsi ühes tuntumas päevalehes Svenska Dagbladet hea töökoht saada. Selles ajalehes sain saadud haridust praktikas rakendama asuda. Aga ikkagi jäi miski kripeldama. Tahtsin hoopis teistmoodi kirjutada. Hakkasin töökoormust vähendama. Alguses 75 protsendi peale, siis 60, seejärel vähemaks ja vähemaks, kuni ühel hetkel võtsin nii palju palgata puhkust, et olin tööga seotud üksnes kolmandiku koormusega. Siis otsustasin, et panen kõik ühele kaardile ja keskendun ainult bestselleri kirjutamisele.

Läksin ajalehest ära ja hakkasin ajaloolist romaani kirjutama. Selle ideed olin ma kaks aastat mõlgutanud. Võtsin riski, sest mõtlesin, et ükskord elus pean ma selle ära proovima. Teen oma parima ja kui ei õnnestu, siis olen vähemalt üritanud, aga kui ma isegi ei proovi, kahetsen seda elu lõpuni.

Mina tahtsin inimestele ajaloo hõlpsalt kättesaadavaks teha. Seega kirjutasin populaarteaduslikke teoseid, kergesti loetavaid, aga milles kõik faktid on õiged. Siis hakkasin ajaloolisi romaane kirjutama, sest sinna sain veel rohkem infot sisse panna ja tavalistest inimestest jutustada. Oma otsust pole ma pidanud kahetsema. Viikingite ajastust kõnelevad populaarteaduslikud raamatud ning ajaloolised romaanid tõid mulle 1999. aastal kui parimale selles žanris kirjutajale Lars Widdinge auhinna.

Need olid viikingid. Eesti keeles ilmuvas teoses aga mässab vanglas pensionär Märtha koos oma bandega ehk seal on keskmes eakad kriminaalid. Kui Rootsis hakati eakatekodude eelarveid kokku tõmbama, jälgisin kasvava pahameelega vanurite elukvaliteedi halvenemist. Kõigepealt kaotati ära köögid ja vanainimesed said mikrolaineahjus soojendatud toitu, kus polnud piisavalt vitamiine. Siis kahandati personali ja kadus võimalus õues käia. Kui hakati piirama päevas joodava kohvi kogust, sain lõplikult vihaseks. Need on inimesed, kes on Rootsi üles ehitanud, ja nüüd öeldakse neile, et nad võivad juua ainult kolm tassi kohvi päevas?!

Olin vihane. Sellest oli vaja kirjutada. Ühiskonnakriitikat on mõtet aga valada üksnes loetavasse vormi. Nüüdseks on neid reegleid rikkuva vanaproua humoorikaid lugusid tõlgitud mitmekümnesse keelde üle maailma Iisraelist ja Araabia riikidest Venemaa ja USAni, Euroopa eri nurkadest rääkimata, kaasa arvatud Eesti, mille üle on mul hea meel.

Rootsis sotsiaalvaldkonda kureeriv amet kutsus mu õhtusöögile, et uurida, kas tõesti on asi vanadekodudes nii hull, nagu minu romaanis kirjas. Ütlesin, et jaa, on küll! Hullemgi veel! Tundub, et lõpuks ometi on hakatud asja arutama.

On aga midagi, mille vastu ametnikega lõunatamine ei aita. Mind nörritab ühiskonnas leviv arusaam, justkui ületaksid inimesed koos 65. eluaastaga oma „parim enne” aja ning neid enam ei vajata. See on moodsa aja mõtteviis, ajalooliselt pole asjad nii olnud. Ega peakski olema, see läheb meie loomusega vastuollu.

Samas ei tahaks ma tänapäeval noor ka olla. Töö on igavam ja samas nõudlikum, ühiskond keerulisem kui siis, kui mina üles kasvasin. Aga mulle ei meeldi ka vananemine. Olen selle vastu hea retsepti leidnud. Tuleb ennast täiendada ja aktiivselt elada. Läksin kolm aastat tagasi kooli filmistsenaariumi kirjutamist õppima. Ülejäänud õpilased olid minust vähemalt 30 aastat nooremad, aga meil oli väga vahva ja suhtleme siiamaani.

Praegu viimistlen ma pensionäride bande kolmandat raamatut. Olin viisteist aastat eksikombel akadeemik. Nüüd kirjutan lõpuks ometi raamatuid, mis on tõesti minulikud, sest mulle on alati meeldinud inimesi naerma ajada ja praegu saan seda teha.

Inglise kirjaniku mõtted kirjutas üles Eesti Rahvusringhäälingu ajakirjanik Mari Rebane.

Märksõnad
Tagasi üles