Juhtkiri: Ära karda täiel rinnal elada!

Eve Rohtla. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ajakirja 60+ toimetuse postkasti jõudis nagu alati hulk lugejakirju. Juulinumbri ilmumise järel tuli neid 280. Psühhoterapeut Alexander Kotchubei loos „Tahan leppida, aga ei oska andeks anda. Kuidas seda teha?” kirjutatud õiged sõnad, kuidas peas keerlevad vastuolulised mõtted endale allutada ja teisele inimesele ennekõike iseenda hingerahu nimel andeks anda, läksid lugejatele väga korda.

„Kergem on mitte tülitseda, siis pole ka andestust vaja,” kirjutas üks. „Ei negatiivsele mõtlemisele ja ei tohi kellestki ainult halba mõelda,” pakkus teine. „Tõesti on andestamine sageli väga raske, kui mitte võimatu. Eriti kui oled hingele ja vaimule väga haiget saanud. Mind on siis sageli aidanud empaatia, püüda mõista, miks just nii käituti ja kuidas ma ise oleksin samas olukorras käitunud,” lisas kolmas. Ju siis läks kirjutatu südamesse, mõtlesin mina.

67aastane daam Tartust kirjutas aga hoopis murelikud read. „Teie ajakirjas ilmunud südamesse minev andeksandmise ja andestamise lugu keerleb ikka veel paljudel peas. Oleme seda arutanud oma sõpradega minu köögilaua ümber ja sellel teemal tegime arutelu isegi meie pisikeses Vabade Daamide Klubis,” kirjutas ta. „Ma tean, et iseendaga tuleb ära leppida. Ja siis saab ka teisele andeks anda. Seejärel tuleb tüli maha matta ja ära unustada. Aga mina ei saa sellega hästi hakkama. Ikka ja jälle tuleb meelde. Esmalt on mul iseendast kahju, sest see kõik on nii ebaõiglane. Ja siis ajab südame täis,” avab Tartus elav naine oma südame. „Kas ma pean nüüd ennast vähem väärtuslikuna tundma, et andestamisega hakkama ei saa?” küsis ta.

Mulle meenus ühtäkki oma ema nõuanne, kuidas konnasilmast lahti saada. „Pese korralikult jalgu, kuivata need iga kord ilusasti ära, pane rohtu peale ja kui see konnasilm sul meelest ära läheb, siis märkad ühel päeval, et seda polegi enam,” lausus ta, kui olin ühe taolise endale otse päka alla hankinud. Aga kuidas sa selle ära unustad, kui ta igal sammul sulle endast suure valuga märku annab? Kuni ühel hetkel pidin endale tunnistama, et suurt valutekitajat enam polnud. Hakka või uskuma!

Mida vanemaks saad, seda vähem viitsid teha asju selleks, et kellelegi meeldida. Kõik otsused teed ise. Kogemustega oled õppinud empaatiat, aga täpselt niipalju, et oma hing ja süda paigale jääksid. Kust see kompromissitus siis tuli? Ikka sellest, et peab ise hakkama saama. Unistused ja millegi poole püüdlemine on ju head, aga leib peab laual olema.

Noorele inimesele on tihti omane püüda parem näida, halba varjata ja tehtut mitte tunnistada. Andestamise ja leppimise nagu paljude muudegi oluliste asjade taga on ausus. Olen pannud tähele, et tõde jõuabki pärale aastate ja vanuse kasvades. Siis tahad iseenda ja teiste vastu aus olla. Pigem päris ja aus kui maskiga, et kõik on suurepärane. Isegi kui see hingevalu teeb. Mida aasta edasi, seda vähem on inimeses teesklust ja rohkem sisu ning inimest ennast kogu oma puuduste ja voorustega. Sellepärast on ka vanemaealisel ehk keerulisem reetmist andeks anda.

Olen mõelnud, et isegi pessimismil on elus oma koht. Kui sa liiga palju tead ja sellele pidevalt mõtled, jõuadki lõpuks kõige hullema mõtteni välja, aga nii ei saa ju elada. Elu pole Ameerika film ja kõik ei saagi alati õnnelikult lõppeda. Seegi mõte aitab pettumusest üle saada.

Kui sa tunned, et sind on ära kasutatud ja reedetud, siis ei pea sellepärast ju oma elu elamata jätma. Tore, kui elus on kõike, ilu ja valu, naeru ja pisaraid. Täiel rinnal elamist ei tohiks karta.

Pole teada, kus nurga taga see õnn peidus on. Vaata augustikuu keskpaigas selgel ööl taevasse ja kui sabatäht langeb, soovi midagi. Mine tea, mis juhtub.

Ilusat ja head!