Jüri Vlassovile pole näitlemine töö, vaid hobi

Jüri Vlassov on kindel, et kuulsus talle aja jooksul pähe pole löönud. Foto: HENN SOODLA/PRNPM/EMF

Piret Lakson, Elukiri

Kohtume Jüri Vlassoviga (62) Endla teatri kohvikus kell kolm päeval, kui tal on just lõppenud oktoobris esietenduva “Külmale maale” proov. Endlas on Vlassov alates 1969. aastast ning teinud seal üle 150 rolli, hetkel võib teda näha lavastustes “Madame Bovary”, “Röövlitütar Ronja”, “Ära muretse, kallis!” ja “Revident”.
 

23. oktoobril esietenduv “Külmale maale” ei ole pealkirjale vaatamata Vilde romaani lavastus, vaid selle autorid on soomlased Leea ja Klaus Klemola. Leea Klemola kirjutas ka 2007. aasta pöörase näidendi “Kokkola”, mille tegelased Piano (Sepo Seeman), Marja-Terttu (Andrus Vaarik) ja Arijoutsi (Ago Anderson) tegutsevad nüüd edasi lavastuses “Külmale maale”. Keda teie mängite?

Tegevus on jõudnud Soomest palju külmemale maale, Gröönimaale. Ma olen seal grööni koer, nimega Tiippaninen. Päris koer ma inimeste keeles siiski ei ole, räägin juttu ka. Päris pikk ja väsitav tükk tundub tulevat. Terve etenduse aeg on paksud koerariided seljas.

Aga kuidas on lood Eesti ühe kõige populaarsema ansambli Kuldse Trioga? Kas see ikka tegutseb?

Esinemisi on kindlasti vähemaks jäänud, aga me ei ole ka kuskile trüginud ega ennast reklaaminud. Triot on juba 36 aastat tehtud. Praegu teeme Mihkel Smeljanskiga vanast intertsist, värske uudsusega ei üllata. Käime igasugustel üritustel, mängime kõrtsides. Kuni kutsutakse, nii kaua ka läheme. Kivi veereb nii kaua, kuni seisma jääb...

Järelikult ei ole veel seisma jäänud?

Veel ei ole. Esinemisi ikka jagub.

Kolmas liige on tihti vahetunud. Kuidas see nüüd täpselt oligi?

Kolmandaid liikmeid on kokku olnud viis. Viimane oli Sepo Seeman. Kõigepealt oli Vello Toomemets, siis Mati Murumaa, jälle Vello Toomemets, siis Peeter Oja ja viimati Sepo Seeman.

Miks Peeter Oja ära läks?

See, et Peeter Oja ühe asjaga üle kolme, nelja või viie aasta tegeleks, on täiesti võimatu. Ta on kümme korda kärsitum kui mina. Aga eks ta meie juures tuule tiibadesse sai, vähemalt rohkem tuntumaks, kui ta enne oli.

Sepo Seemanit on ikka aeg-ajalt ansamblis näha. Miks ta püsiv ei ole?

Põhjusi on väga palju. Näiteks põlvkondade vahe, Sepol on oma pundid ja asjad. Vahel oleme veel ikka kolmekesi mingil üritusel koos esinenud.

Millal siis järgmisena Hõbedasi Kaksikuid näha saab?

Järgmine esinemine on Koeru kultuurimajas. Esineme Mihkliga vanadekodu peol, ja mitte vanadele, vaid personalile.

Kas teete selleks ka proove?

Ei, see on juba puhtast automaatsest rutiinist.

Järgmisel sügisel on Endla teatri 100. sünnipäev. Mitmes Endla teatri juubeliüritus teil läheb?

Praegu hakkab, jah, sajas hooaeg käima. Olen siin teatris ka Endla 60. juubelit tähistanud. Nelikümmend üks aastat Endla teatris... Just värskelt tulnuna sain suure peo maha peetud.

Kuidas teatrisse sattusite?

Läksin 1969. aastal Endlasse lavatööliseks, Mihkel Smeljanski kutsus. Ma ei kahelnud üldse, läksin kohe, sest mind huvitas kõik, mis puudutas teatrit. Kuu või kahe pärast kutsuti juba lavale mängima. Esimene näitemäng oli “Armunud lõvi”. Viie aasta jooksul – enne seda, kui 1974. aastal ametlikult näitlejaks sain – osalesin rohkem kui kahekümnes lavastuses.

Ja mitmes rollis olete 41 aasta jooksul kaasa löönud?

Umbes saja viiekümnes. Aastas tuleb kaks-kolm tükki välja, kuigi esimesel aastal tuli välja koguni kuus lavastust.

Teater. Ansambel. Kas selle kõrvalt jääb veel millegagi tegelemiseks aega?

Sain just filmiga maha. Andres Maimiku ja Rain Tolgi kirjutatud ja lavastatud “Kormoranid”. See on tore film, kus räägitakse vanadest rokipeerudest, kes üritavad uuesti comeback’i teha, aga hästi ei õnnestu. Väga tore filmiseltskond oli. Võtted toimusid kahel kõige palavamal suvekuul Tallinnas.

Millal seda suurel ekraanil näeb?

18. märtsil on esilinastus.

Nii et suvi möödus enamjaolt Tallinnas. Kas muidu olete eluaeg Pärnus elanud?

Olen Pärnust pärit, Pärnus sündinud, suurema osa ajast Pärnus elanud, nüüd kümme aastat olen maal elanud – 23 kilomeetrit Pärnust, Audrurannas. Koht on väga hea auraga.

Maalgi on ju vaja tööd teha. Kuidas sellega on, kas jõuate?

Maal ei lõpe töö kunagi otsa. Maatöö ja teatritöö ei kattu, need on erinevad asjad. Vahel on aega, vahel ei ole, aga ikka annab näpistada. Seenele on vaja veel minna, hea puravikuaasta on.

Aga maal elamisega on nii, nagu on. Mul on küll 43 aastat olnud professionaalne autojuhiluba, kuid kokku olen sõitnud viiskümmend sõidutundi. Autot mul ei ole, naine on takso eest.

Mitmekesi elate? (Vahepeal on ka Jüri naine Ilona meie seltsi istunud.)

Ilona: Elan nelja mehega. Mul on kaks kassi, üks koer ja Jüri. Kõik on sellised raugad (naerab).

Millega teie laps tegeleb?

Janek on helimees. Samuti Endlas juba pika staažiga.

Kas peres on olnud keegi veel näitlejakalduvustega?

Ema ei olnud. Isa tegi nooruses teatrit, kuid rohkem mängis viiulit ja mandoliini. Vanaisa avastasin hiljuti Tallinna teatrimuuseumist – leidsin tema pildi ühe näitetrupi piltide hulgast. Tema tegeles küll näitlemisega, aga ma ei kujuta ette, mida ja kuidas ta mängis. Pole oma silmaga näinud.

Olete pühendanud terve elu näitlemisele. Peate oma tööd ilmselt väga armastama...

Ma ei peagi näitlemist tööks, vaid hobiks. Kunsti ei saagi tööks pidada. See ei kata kulusid, ei tee rikkaks... Ainult vaimne kasu. Lähed hommikul üheksast tööle ja oled õhtul viieni kontoris laua taga või labidaga kraavis, vot see on töö.

Mis oli algusaastail näitlemise puhul kõige raskem?

Esimeste lavastuste ajal oli kohutav lavanärv. Mäletan “Armunud lõvi” etendust: Aarne Üksküla ja teised näitlejad tulid lavalt ära ja minu kord oli minna. Nii õudne tunne oli, mõtlesin, kas tekst tuleb ikka meelde. Rambipalavik missugune...

Kas läks midagi sassi ka?

Alati läheb midagi kuskil sassi, aga mitte nii, et tükk pooleli jäeks. Mõni lause läheb meelest, sellest hüpatakse üle. Alles pärast tuleb meelde, et ahsoo, ei öelnudki seda ja seda. Tekib must auk, mis tundub tunnipikkune, aga mis tegelikult kestab ainult mõni sekund.

Siiamaani näen õudusunenägusid. Kõige hullem, mis mulle meelde tuleb: olen kuskil võõras hästi suures linnas. Ei oska kuidagi minna teatrisse, kus peaks kohe algama etendus. Otsin varemete vahelt ja igalt poolt. Lõpuks jõuan kohale, etendus juba käib. Sõimatakse, küsitakse, kus ma olin. Ja siis tuleb kõige hullem: ma ei tea üldse, mis etendus on. Ma ei saa midagi aru! Kõik asjad on kadunud, mind valdab täielik paanika.

Kui üles ärkan, on hea kerge olla. Sellised unenäod ei ole mitte ainult minul, vaid paljudel näitlejatel. Et ei tea, mida mängid ja mida suust välja ajad. Rambipalaviku hirm on ladestunud alateadvusesse. Päris kole teine.

Öeldakse, et on õige, kui näitlejal jääbki terveks eluks enne lavale minekut närv sisse.

Öeldakse küll. Enne esietendust on ka. Umbes kümnendast etendusest muutub lavastus rutiiniks. Esimesed etendused on kobamisi, ikka on veel põnev, ikka on midagi õppida. Siis hakkad juba ise otsima, et äkki teeks midagi natuke teistmoodi.

Kas mõnikord ei saa enne esietendust terve öö magamagi jääda?

Uinumisega üldjuhul probleeme ei ole. Küll aga muutun närviliseks. Ma ise ei saa sellest aru, aga naine ütleb, et alati enne esietendust muutun ma vastikuks. Kogu mu olemusest pidi see välja paistma.

Kuidas näitlejatööst ära elab?

Ära elab ja see on ka kõik. Rahateenimise pärast ei ole veel keegi näitlejaks hakanud. Iga näitleja lööb ka kuskil mujal kaasa: teles, raadios, filmis või estraadil.

Mida teie olete kõrvalt teinud?

Ma olen paljudes etendustes külalisena kaasa löönud. Eelmine suvi olin Saaremaal, üle-eelmisel aastal Viljandis. Kaks aastat tegin televisioonis seriaali “Hajameelselt abielus”. Täpselt nii, kuidas tilgub...

Teie elu on vaheldusrikas ja põnev. Ilmselt olete püsimatu?

Ma olen püsimatu, ei kannata rutiini. Üldse ei kujuta ette, et oleksin igal hommikul kuskil seebitehases konveieritööline, läheksin lolliks. Muidugi saan aru, et keegi peab ka seda tegema.

Kas mõtlesite noorena, kelleks võiksite saada, kuidas võiksite tulevikus elatist teenida?

Juba kooli ajal mängisin päris palju mitmesugustes teatritükkides. Mängisin siili, vaene ema pidi mulle öö otsa tegema siilikostüümi ja ma ei olnud ikka rahul. Okkad pidid ikka ehtsad olema! Neist näidenditest ei mäleta suurt midagi.

Mul ei olnud konkreetset soovi, kelleks saada tahan. Päris väiksena tahtsin saada jäätisemüüjaks või miilitsaks.

Kui 15-aastane olin, algas kuulus kitarristide aeg, mis oli väga tähtis. Kellekski tahta ei osanud, peaasi, et saaks kitarri mängida. See istus mulle.

Artistiks ja näitlejaks te saitegi.

Sain jah. Kui keeraks aega elus tagasi, ei oskakski midagi teisiti teha. Öeldakse ju: kui kellelgi on määratud kellekski saada, siis selleks ta ka saab. 1969. aastal ei osanud ma unistadagi kõigest sellest... Näiteks, et 1970. aastatel mängin juba suure lava peal.

1974. aasta on teile väga tähtis.

1974. aastal tuli kokku Kuldne Trio. Samal aastal sündis poeg Janek ja samal aastal sain ka kutseliseks näitlejaks.

Mida pöörast on teatris või ansamblis juhtunud?

Kõik halenaljakad lood on juhtunud siis, kui keegi on purjus. Kõik Kuldse Trio juhtumised on meie raamatus kirjas. Mis teatris ikka nii väga juhtub... keegi räägib jaburat teksti, ei jõua õigel ajal lavale, kukub orkestrisse või lööb kellelegi mänguhaamri asemel päris haamriga pähe...

Kujutan ette, et näitlejate keskel on päris lõbus, tehakse palju nalja...

Seal on teistmoodi naljad, erinev arusaam huumorist. Inimesed, kes teatriga ei tegele, ei saa meie huumorist aru. Isegi igal teatril on omad naljad ja igal trupil naljast erinev arusaam.

Te olete praegu Endla teatris kõige pikema staažiga näitleja. Kas olete kunagi mõelnud ka teatri vahetamise peale?

1970. aastate keskel oli mitu juhust. Mind kutsuti Vanemuise koori. Selle peale naersin. Mind, näitlejat, kutsutakse koori... Teine koht oli nukuteater. Ma ei tahtnud juba sellepärast minna, et seal tehti tööd ainult käpikutega. Ole nagu lüpsja seal. Saad veel kiiresti infarkti, käed peavad ju kogu aeg üleval olema, veri voolab alla.

Ja veel üks põhjus, miks ma ei ole kolinud, oli see, et väga raske oli korterit vahetada. Üleüldse teise linna minek – vaheta korterit, otsi, proovi elada, lõpuks ei tea, kas meeldibki. Kodu ju ikka ühes kohas. Ega see nii kerge ole.

Kuidas noorena artisti elu oli? Need ju joovad, suitsetavad ja pidutsevad mis hirmus.

Jaa, siis veel eriti! Kolhooside ja asutuste peod. Lauad olid lookas, kogu aeg oli pidu. Suitsetasime ja jõime ja...

Räägime siin noortest, aga millal teie arvates üldse keskiga hakkab?

Täpselt sellest hetkest, kui lõpetad vanade sõimamise ja hakkad noori kritiseerima.

Millised on teie täitunud unistused?

Minu unistused alles täituvad, ja need on väga suured. Üheks unistuseks on ümbermaailmareis. Eriline armastus ja huvi on Uus-Meremaa vastu. Ja ma tahan minna kruiisilaevaga, mitte mingisuguse süstaga.

Teiseks unistuseks on olla kõigest vaba ja sõltumatu. Mitte elada ainult oma tavalisest riigipensionist.

Kuidas võiks täituda soov olla vaba ja sõltumatu?

See täitub varsti. Tegemist on ühe unistuse, pereäriga ja see viibki sinna...

On see saladus?

Valdkond on suhtlemine. Tegemist on äriga, aga las jääda see praegu mõistatuseks. Muidugi ei ole tegu keelatud äriga.

Aga me ju ikka kuuleme sellest?

Kunagi kindlasti, kui ma kuhugi välja jõuan. Räägime sellest viie aasta pärast…

Kas te olete enda arvates õnnelik inimene?

Õnnetu ma ei ole. Kui õnnelik ma olen, seda on raske öelda. Pigem siiski õnnelik kui õnnetu.

Mis on see, mis teid õnnelikuks teeb?

Kui kõik õnnestub. Muidugi on ka neid asju, mis ei õnnestu. Teinekord on väga õnnetuid päevi, aga see käib elu juurde. Üldkokkuvõttes olen ikka optimist. Ei ole raske iseloomuga, ei ela endasse. Pigem elan palju endast väljapoole, mis aitab kõvasti kaasa, et endaga hakkama saada.

Olen rahul sellega, et mind on teatrielus vaja, et mind on paljudesse kohtadesse kutsutud ja mulle on pakutud huvitavaid asju. See teeb meele heaks.

Mil määral olete püüdnud ühiskonda paremaks muuta?

Omal ajal peeti meid “tänu” ansamblile parajateks dissidentideks. Oskasime teha väikeseid hammustusi suure Nõukogude Liidu tagumikku ja sellepärast pidas rahvas meid omaks.

Ma olen ka poliitikaga tegelenud, aga seal on minu panus ikka väga väike. Ega poliitik ei olegi mingisugune tegija. Oleks Hitleri või Stalini riik, oleneks kõik ühest inimesest, aga meil siin on ikka demokraatlik riik ja kõik käib omade reeglite järgi.

Kuidas saaks igaüks teha midagi natuke selle heaks, et meie ümber oleks parem elu?

On väga palju neid, kes üritavad midagi paremaks muuta. Kas või prügikoristamise talgud. Leidub inimesi, kes tahavad heategevust teha. Mul ei jää sellisteks asjadeks aega ja tahtmine ei ole ka nii suur.

Rumala peaga lasin küll end Audru volikokku valida ja seal ma nüüd olengi.

Kas Audru volikogus saate midagi valla heaks ka tegelikult ära teha?

Muidugi saan. Kuna olen koalitsioonis, esitan ainult ettepanekud ja kui läbi lähevad, siis tehaksegi nii. Muidugi mängib suurt rolli raha. Kõiki asju võiks teha, kui ainult raha oleks.

Paljud, kes tahavad midagi ühiskonnas paremaks muuta, kavatsevad seda teha poliitika abil, sest ei oska eriti muud moodi läheneda.

No poliitika on küll üks võimalustest. Samas, kui oled reaparteilane, siis ei ole sul palju enda teha. Pead jõudma tasemele, kus su sõna midagi maksab, muidu pannakse sulle niikuinii sõnad suhu.

Ma jäin eelmistel valimistel napilt riigikogust välja (2007. aasta valimistel sai Vlassov 1877 häält – toim.) Siis mõtlesin, et noh, oleksin seal istunud, ajanud normaalset palka kokku, aga kui palju ma oleksin ise seal ära saanud teha?

Hääl loeb...

Hääl loeb küll teatud hetkedel, aga ka see on kokku lepitud, kaklused käivad enne. Tean ka inimesi, kes on riigikogus istunud, käega löönud ja ära tulnud. Näiteks Hannes Võrno. Sul kaob seal isiksus, oled parteisõdur ja pead teiste pilli järgi tantsima. Kui ma hakkan segadust külvama, üksi vastu pärima, siis on teine asi – mind süüakse lihtsalt välja ja kõik. Seal istumine on meeskonna töö. Ja selleks, et tippu jõuda, pead oskama meeskonnatööd teha ja olema ka nende kõigiga ühte meelt.

Millised on teie poliitilised vaated?

Mulle meeldib Reformierakonna liberaalne maailmavaade.

Riigikogu valimised on kohe varsti jälle tulemas. Kas plaanite kandideerida?

Ei! Isegi, kui tahavad mind häältepüüdjaks kutsuda, siis ei-ei! Eelmistel riigikogu valimistel olin häältepüüdja, ei oleks iialgi uskunud, et nii hästi läheb. Ma ei käinud mitte ühelgi kohtumisel. Aga võib-olla oligi parem, et ei saanud…

Erakondades käib suur kemplemine. Viimasel ajal räägitakse palju Trubetsky astumisest Keskerakonda. Mis te kõigest sellest arvate?

Nii palju, kui ma Trubetskyt tean, ei jaga ta poliitikast mitte midagi. Kui ta Keskerakonnast rääkis, siis sellist juttu, andke andeks, võib ainult poliitikast mitteteadja ajada. Kuidas saab anarhist, kes ta olla tahab, olla diktaatori käpa all? Kuidas need kaks asja ühtivad? See jääb mulle arusaamatuks.

Keskerakonna maine on täiesti maha tehtud, aga ikka astutakse sinna.

Ma ei nimetakski seda erakonda Keskerakonnaks, sest tüüpiline Keskerakond on midagi muud. Ma nimetan seda Savisaare erakonnaks, sest seal otsustab ainult üks mees. Ma ei tea, miks Trubetsky sinna läks, aga olen kuulnud, et rahamured ajavad paljusid sinna. Lubatakse midagi ja... Julgen kahelda, et sinna aatelisuse pärast minnakse.

Mis te arvate, kuidas Rahvaliidul nüüd Juhan Aare käe all läheb?

Mina arvan, et Rahvaliit on kadunud, täiesti surnud partei. Ei suuda Aare seda küll üksi üles töötada. 10–15 kohta riigikogus... see on suurusehullustus. Ja samas on meedia jõudnud juba Aarele väga kiiresti vee peale tõmmata.

Aga sotsiaaldemokraadid?

Nüüd on nad Tallinna linnavolikogus, ja mis kasu sellest on? Mida nad on suutnud teha? Seal otsustab ju ainult üks mees...

Reformierakonnal on toetuskond kõvasti kasvanud.

Jaa, see on väga hea. Savisaare kummardajaid on ka vähenenud, kindlad olijad on ära öelnud. Eks ta ise on süüdi.

Kes võiks olla järgmine president?

Arvan, et Ilvesel tuleb teine ametiaeg kindlasti, kui ta seda ainult ise tahab. Ma ei näe mitte kedagi, kes tema asemel võiks olla. Ei usu iialgi, et Siim Kallas, kellel on Euroopas nii hea koht, tahaks nii väikest riiki juhtida.

Saan aru, et poliitika on teie elus siiski tähtsal kohal?

Kuna olen kohusetundlik, siis ikka teen midagi.

Milliseid hobisid on teil veel peale näitlemise ja muusika?

Lahendan ristsõnu. Mulle meeldib lugeda ajaloost, poliitikast. Marke ei kogu.

Praegu on kinnisidee, et õpin kõik Valgre lood pähe ja saadan neid ise. Ja kui keegi tahab, siis esitan ka! Tegelen sellega pea igal hommikul.

Kas olete ka spordimees?

Praegu ei tee mingit sporti, isegi kepikõndi mitte, las toda teeb Arnold Rüütel!

Noorena sai kõike tehtud. Nii kaua käisin poksimas, kuni sain vastu nina, siis enam ei tahtnud. Nooruses tegelesin veel sõudmise ja kergejõustikuga.

Praegu on teie elus kõige tähtsamal kohal muusika ja näitlemine, aga kumma valiksite, kui ühe jaoks ei jätkuks enam aega?

Valiksin näitlemise, sest ma ei ole muusik, olen artist.

Kas olete vahel mõelnud ka millegi kirjutamisele või lavastamisele?

Olen koos Smeljanskiga kirjutanud Kuldse Trio raamatu. Rohkem ei ole tahtnud. Ja kunagi noorena tahtsin küll ise lavastada, aga sinna see jäi. Ma usaldan lavastajaid. Suurem osa näitlejatest ei taha ise lavastada.

Kuulsus ei ole kunagi pähe hakanud?

Jah, kui noor olin, siis ikka sosistati, et näed see on see ja see. Mina enam ei märka, abikaasa ikka märkab, et näidatakse näpuga või sosistatakse.

Pähe küll ei ole hakanud, ütlen siiralt. Muidugi, paljud kurjad keeled võivad öelda, et on küll hakanud. Kui unustan kogemata tere öelda või ei märka, siis arvatakse, et olen tähtsaks läinud. Tõsi on see, et ma ei pea end sugugi kellestki paremaks.