Lugeja arvab

Postkast Foto: Elmo Riig / Sakala

Jutt reisivatest seenioridest lausa kutsus kaasa mõtlema, sest ka meie abikaasaga oleme juba seeniorid, aga armastame väga reisida. Kui nüüd aus olla, siis ega reisidel enam eriti nooremat rahvast kohtagi. Ikka nii 60+, sest nooremad reisivad ju omal käel, aga meie tahame rohkem kindlustunnet, mida büroo pakub. Oleme palju Euroopas ringi reisinud ja tore on olnud vaadata, kui palju meieealisi ringi rändab. Tihtipeale on lapsed need, kes vanematele kas sünnipäeva- või pulmapäevareisi kingivad. Olles mõni aasta tagasi Saksamaal, reisis meiega sümpaatne vanapaar, kes oma 50aastast kooselu just selle reisiga tähistas. Sülti jõuab kodus talvel ka süüa, oli vanahärra humoorikas kommentaar, kui ta oma kuldpulmadest rääkis. Meie pidasime oma hõbepulmareisi Šveitsis, mis kauni mälestusena siiamaani hinges püsib. Mõtlema pani Erik Tohvri lugu. Kuigi see on ainult jutustus, on selles palju tõtt. Vaadakem teise nurga alt. Enam pole Vene aeg, kus oma eaka lähedase hooldekodusse paigutamine tundus kuriteona. Kui on raha ja võimalus, siis mina küll ei näe mingit halba selles, kui haige ja teovõimetu inimene saadetakse kohta, kus tema eest hoolitsevad väljaõppinud spetsialistid. Ja pealelendamine küsimusega: miks sa oma ema, isa või kelle iganes sugulase sinna panid, see jäägu ikka lähedaste enda otsustada. Praeguse kiire ja närvilise elutempo juures polegi paljudel lastel aega ega võimalust vana ja väeti eest hoolitseda. Ja milline vanem tahakski, et ta lastele jalgu jääb? Elu lihtsalt on selline, teeb oma korrektiive ja kõik pole alati nii, nagu paistab. Sama lugu on üksinduse ja üksildusega. Võib olla üksinda suure rahvahulga seas ja tunda ennast üksildaselt pere keskel. Kui kõik ikka tegelevad oma asjadega ning ka rääkida-kuulata pole aega, siis on vahest paremgi olla omavanuste hulgas, kellega on rohkem ühiseid mõtteid. Muidugi oli lehes ka palju muud huvitavat ja kasulikku, aga tavaliselt jääb silma just see, millega ise kokku puutud.

Anne Rebane, Tallinn

Olen 60+ ajakirja saanud lugeda tänu oma heale tuttavale, kelle postkasti see tuleb. Esimest lehte pöörates meeldib mulle lugeda peatoimetaja Eve Rohtla ajakirja veergudel kirjutatu kokkuvõtet või siis sissejuhatust. Juunikuu numbris on kirjutatud üksildusest. See köitis mind väga, sest olen seda oma sisemuses tundnud. Kui sinu kõrvalt lahkub hingeliselt lähedane inimene, kes sind igas olukorras mõistis, siis läheb enesetunne halvemaks. Kurbus poeb üha sügavamale hinge. Jäänud on küll lapsed, kes sellest üle aitavad saada. Saab tunda rõõmu, et nad saavad oma eluga hakkama. Ühel päeval on nad sinu elust lahkunud. Järelikult ei läinud kõik hästi, sest nad vahetasid oma töö- ja elukoha teise riigi vastu. Alguses mõtled, et see on hea, sest lastel läheb veel paremini. Kuni õnnehetked asenduvad mõttega, et sind pole kellelegi vaja. Tunned end äratõugatuna. Tekib enda vastu usaldamatus. Artiklis oli ilusasti öeldud, et kui leiad meeldiva ja hingeliselt lähedase partneri, võib suhteliselt kergesti üksildusest vabaneda. Saatus ongi minu ellu toonud inimese, kes mind mõistab ja kellega meil on ühine elukäik. Räägime oma endisest elust ja armastusest, mis meid köitis, kuid me ei võrdle praegust elu olnuga. Uusi tundeid ei saagi endistega võrrelda, sest tunded on ilusad ja kordumatud. Ärge mõelge oma vanusele ega vaevake end negatiivsete mõtetega. Igas on midagi positiivset. Ärge sulgege ust inimesele, kes soovib üle teie läve astuda. Ta võib olla see, kes aitab teile järelejäänud kingitud elupäevad õnnelikult ja muretult mööda saata.

J. P., Pärnu

Väga läks hinge artikkel „Kes silmist, see südamest?”. Mõtlemapanev, aga lapsed peaksid ikka oma vanemale, keda tõesti on vaja hooldekodusse panna, endise elamispinna müügivajaduse ära selgitama. Küll ema või isa mõistavad ja siis ei ole pärast asjatut lootust ja ebameeldivat üllatust, et ei saagi oma koju vahepeal tagasi minna. Artiklis „Liigeselõikuseks tuleb valmistuda” kirjutatakse, et lõikus on kehale suur šokk. Ka mul oli seitse aastat tagasi ühe puusaliigese operatsioon ja paar aastat hiljem põlveoperatsioon. Kuna olen üsna liikuv ja aktiivne inimene, siis erilist ettevalmistust ma küll enne operatsiooni ei teinud. Jõin vaid 10–14 päeva enne operatsiooni iga päev umbes 0,5–1 klaasitäie porgandimahla. Kuna operatsioonieelne vereproov oli tehtud 10 päeva varem, siis öeldi mulle, et operatsioonijärgse vereproovi näitajad olid isegi paremad kui eelmised. Ka ei vajanud ma WC-poti kõrgendust (olen 160 cm pikk). Esimesele operatsioonile minnes oli küll teadmatus, aga mingit hirmu ei olnud. Isegi tuimastussüst ei olnud eriti valus (võib-olla oleneb kõik tegijast). Käima hakkasin ka üsna varsti kodus ühe karguga, kuigi on nõue, et kaks kuud peaks käima kahe karguga. Üldiselt järgisin ikka arsti juhiseid. Mina peale operatsioone taastusravil ei käinud, tegin ise kodus harjutusi (neid tehakse juba haiglas olles ja seega olid need lihastepingutamise harjutused kõik teada). Lapsed tõid algul toiduained koju ja tegelikult saab ka enne operatsioonile minekut midagi koju (ka sügavkülma) valmis osta. Kuna sõidan autoga, siis juba kuu möödudes sõitsin ise poodi. Muidugi ei tohi algul üle kahe kilo tassida, aga juba esmased toiduained kokku kaaluvad tavaliselt rohkem. Kuna minu organism võttis puusaproteesi hästi vastu, ei kartnud ma minna ka põlveoperatsioonile. Nüüd on hea meel, et jalad on all ja saan elada täisväärtuslikku elu. Olen käinud mitmel reisilgi. Olen juba üle 70, aga hingelt noorem ja positiivne inimene.

Hille, Tallinn

Lugesin huviga artiklit suitsuahju ehitamisest. Mulle meeldib oma kätega midagi luua ja huviga loen sellesisulist kirjandust. Õnneks on praegu käsil need aastad, kus omatehtule vaadatakse positiivselt (masu sundis?).

Ene Riiberg