Kui Hardi Tiidus oli heas tujus, lausus ta tuttavale tervituseks: „Tere, inimene!” Inimeste loomulik suhtlemine algabki tavaliselt tervitusest, käesurumisest ja silma vaatamisest.
Kolumn: Tere, inimene!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Oma silm on kuningas,” ütleb rahvatarkus. Silm on inimese tähtsaim organ, mis võimaldab tegelikkust kõige täiuslikumal moel tunnetada. Nägemine aitab mõista, mida räägitakse, ja seda, kes räägib.
Seega televisioon kui parim audiovisuaalne võimalus näidata suhtlemist peab ennekõike arvestama kehakeelega. Näoilme tekib ju tahtmatult või tahtlikult. Silmadest saame teada sisu, allteksti ja tõelise emotsiooni. Silmalaud, kulmud, pisarad, silmavaade, pilk, vaatamisviis ja -suund kujundavad kogu näo miimika, annavad televaatajale edasi inimese kõige õrnemadki hingeliigutused. Silmad on hinge peegel.
Taanlased Michael Thorsen ja Hans-Georg Møller kinnitavad raamatus „Teleajakirjandus”, et teleekraanilt tuleks näha vestlejat nagu päris elus. Et vaatajat mõjutada, peavad intervjueeritava mõlemad silmad enamikul ülesvõetud plaanidest näha olema. Silmad on tugevaimad kontakti loojad. Need ütlevad inimese iseloomu kohta rohkem kui teised detailid. Aitäh taanlastele seda kinnitamast!
Televisioonis esinejale on antud näpunäiteid: ärge piiluge enda ümber, vaid vaadake rahulikult kas otse kaamerasse või parajasti rääkivale inimesele otsa.
Eestlased on alates 1955. aastast kahe põlvkonna kestel saanud oma emakeeles televisioonisaateid jälgida. Televaataja mõistab, kuidas oleks kõige õigem esinejaid ja vestlust näidata nii, et vaataja suudab mõtteid jälgida, kaasa mõelda ja võimaluse korral ka sõna sekka poetada.
Hiljuti öeldi mulle ühe telesaate salvestusel sissejuhatuseks: „Ärge kaadrisse vaadake!” Võtteplatsil olid toolid ja valgustid valmis. Minu vastas võttis istet nooruke teleajakirjanik ehk küsitleja. Küsisin, kas tema jääb ka kaadrisse. Vastuseks kuulsin, et küsimused lõigatakse välja. Seega välja lõigatakse ka küsitleja. Kuidas ma siis eetris välja näen, küsisin endalt vana telemehena. Ma ju vaatan kuhugi kaamerast mööda kaugusesse. Aga suhtlemisel on viisakas ja vajalik kaasvestlejale otsa ja silma sisse vaadata, mitte temast mööda minna. Kui kaasvestlejat ei näidata ja küsimused välja lõigatakse, kuuleb televaataja vaid minu monoloogi. Minu pilk aga eksleb, nagu heideti ette omal ajal teatud uurimisasutusse ülekuulamisele kutsutud inimestele. Et kaasvestleja suhtes mitte ebaviisakas näida, pidanuksin nagu aruandja riigikogus küsimuse eest tänama, teatama, et sain küsimusest aru, vastama otse kaamerasse ja vaatajale silma vaatama.
Teleajakirjaniku rolli on viimasel ajal alahinnatud. Enamasti on reporter kaamera taha jäänud või jäetud. Televaataja võiks ju nähtamatu või profiilis esinejaga leppida, kui ta teaks, kelle vahel vestlus toimub. Hääl või vaikus kaadri taga tekitab ainult segadust. Impersonaalsest kõnelejast või diktori häälest rääkimata.
Kui telemeestelt seda küsisin ja oma arvamust avaldasin, sain vastuseks, et sel moel töötas televisioon 30 aastat tagasi. Paraku hakati vis-à-vis suhtlema juba enne puu otsast allaronimist. Siis oli sõnu veel vähem. Arusaamise kindlustasidki silmavaade ja kehakeel.
Sotsiaalpedagoog professor doktor Heinrich Kupffer ja mitmed teised teadlased väidavad, et tänapäeval kipub pildikultuur sõnakultuuri välja vahetama. Sõnast saadakse aru ja võetakse vastu, aga pilt selle juures võib probleemiks osutuda. Teleloomingus on pilt minu meelest esmatähtis. Kui tegemist on dokumentaalse teose, informatsioonilise või aimelise saatega, mida näitlejate mäng ega kunstiline sõna ei toeta, on telepildil kujundi loomisel oluline osa. Pildi ülesvõtmine on tõsine töö ja seda tuleb arukalt teha.
Enneolematu digitaalrevolutsioon on muutnud televisiooni ja vaatajate suhteid. Olen mõistnud, et juulikuus 60 aasta juubelit tähistava ETV peamine eesmärk on usaldus, mis tuleb iga päev ja igas saates välja teenida.
Hardi Tiiduse tervitusele „Tere, inimene!” järgnes vahel ka küsimus, et kust selline ütlus pärit on. Kõigile Tiidus ei seletanud, et tegu on piiblist pärit lausega „Ecce homo!”. Nii ütles Pilatus kibuvitsakrooni ja purpurmantlit kandvale Jeesusele, kui ta kavatses teda kui kohtualust mitte süüdistada, vaid vabaks lasta. („Ennäe inimest!” (Joh 19:5).)
Mina tahaksin, et televisioonis esineja vaataks julgelt kaamerasse ja mulle kui televaatajale otsa. Siis ma näen ja kuulen, mida ta räägib, ja saan aru, mida rääkija öelda tahab.
Kes on Hillar Peep?
Televisiooni kutsuti mind saateid tegema siis, kui uus meedia ei olnud veel viieaastanegi. Näidati ülekandejaama režiipuldil kolme nuppu, seletati, mis juhtub, kui neile vajutada, ja okei! Tegelikult ei öeldud sel ajal „okei!”, vaid „davai!”. Peagi vabanes ETVs ametikoht, mind arvati koosseisuliseks telerežissööri assistendiks ja saadeti Leningradi režissööride kursustele. Tööd oli palju. Sain kiidetud ja laidetud. Võtsin asja tõsiselt ja astusin Leningradi Teatri, Muusika ja Kinematograafia Instituuti telerežissuuri kaugõppeosakonda. Hakkasin televisioonist aru saama. Esiteks loobusin tööst esinejaga. Kavandasin oma meetodi. Gunnar Kilgas kiitis Stanislavski süsteemi. Olin temaga nõus. See sobib ideaalselt tööks näitlejaga. Televisioonis võib seda kasutada saadet ette valmistades. Siis taheti minust lahti saada ja lähetati mind Moskvasse õppima. Kahe aasta pärast aga paigutati kõrgele ametikohale ehk pearežissööriks. Tegin tähtsaid saateid. Kui saabus iseseisvus ehk rippumatus, heideti mind televisioonist välja kui kasutuskõlbmatu. Televisiooni minust aga välja raputada ei ole õnnestunud.
Kirjutasin 13peatükilise (sissejuhatuse ja personaaliaga) uurimuse kaugenägemise arengust Eestis aastatel 1955–1990 (www.hot.ee/etvajalugu). Neilt lehekülgedelt võib nii otsesõnu kui ka ridade vahelt jälgida minu isiklikku edenemist ja väga andunud suhteid televiisoriga. Olen seni järjekindlalt vaadanud ETV programmi, eriti originaalsaateid. Oma arvamused olen säilitanud märkmikes, päevikutes ja vorminud ka mõneks ülevaateliseks mõtiskluseks teletegijatele. Ka juubeliaastal jätkan „Maahommiku“ vaatamist ja tunnen sügavat huvi „Õnne 13“ vastu. Täna tahaksin ma tutvuda Õnne reitinguga, eriti selle sotsiaalosaga. Kuidas see on muutunud uue autori tööga seoses?