Juhtkiri: Kuidas andeks anda?

Eve Rohtla. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ajakirjale 60+ kirjutas 55aastane mees Tallinnast, kes oli oma mõtetega elu teelahkmele jõudnud. „Olen ikka kehv andeksandja olnud. Ma lihtsalt ei talu reetmist. Mulle hingevalu teinud inimesega teen lõpparve, ilma pikemalt mõtlemata. Kui nooruses juhtus, et ilusasti andekspaluja sai veel teise võimaluse, siis elu on näidanud, et see ei vii mitte kuhugi. Nüüd, vanemana, olen mitu kraadi kangemaks läinud. Tunnen ise ka, et asjad kisuvad viltu ja see kõik hakkab mu tervisele käima. Seda enam, et probleemid on minu, laste ja lastelaste vahel. Tegelikult ma ei taha ju neid kaotada.” Mees tahab teada, kuidas saaks andeks anda.

Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Aleksandr Solženitsõn on küsinud: „Oh oleks see vaid nii, et kusagil on kurjad inimesed, kes teevad salajas kurje tegusid. Paraku läheb hea ja kurja piir läbi iga inimese südamest. Ja kes oleks valmis hävitama kasvõi tükikest omaenese südant?” Nii arutles mees, kes julges ühes erakirjas Stalinit kritiseerida ja sai selle eest kaheksa aastat sunnitöölaagrit.

Reetmist ja valu on väga raske andeks anda. Oleme ilmselt kõik elu jooksul mitmeid kordi kuulnud kedagi ütlevat, et ta ei andesta seda teisele inimesele mitte kunagi! Kerge on minna lihtsama vastupanu teed, silm silma, hammas hamba vastu. Ma tean, millest ma kirjutan, sest olen neid tundeid ise ka tundnud.

Tänases ajakirjas harutab psühhoterapeut Alexander Kotchubei andeksandmise pika ja keerulise hingeprotsessi ükshaaval lahti. Ta teab, et kuigi üks osa meist on nõus reetmisele enam mitte mõtlema, siis teine pool vaidleb vastu: „Sind tehti ju maatasa, sulle näidati koht kätte, sind kasutati ära!” Lisandub omakorda taust: „Mina olin ju tema vastu nii hea, nii lahke ja vastutulelik, ma pingutasin tema pärast ja ohverdasin tema nimel oma väärtusliku aega.”

Kõige tulemusena on psüühika enesesüüdistustest tulvil. Just see andeksandmist takistabki, muudab keeruliseks ja vahest ületamatukski probleemiks.

Tema meelest pole niisugustes vastuolulistes mõtetes midagi erilist ega ennekuulmatut. On väga inimlik vastuolulisi tundeid tunda, toimunu üle korduvalt mõelda ning andeksandmise raskust kogeda.

Kellele me tegelikult andestame? Kas andestame ikka teisele inimesele? Ausalt öeldes andestame mingis mõttes ju iseendale.

Andestamine on tegelikult kahepoolne protsess. Alustama peaks sellest, et andestad iseendale. Selle, et lasid endale haiget teha. Kui suudad endale andestada, siis suudad ka teistele andestada. See võtab aega. Ja nõuab eneseanalüüsi, ka teise inimese mõistmist. Andeksandmine ei tule kergelt ja iseenesest, aga seda on võimalik õppida. Kõik algab südamehoiakust – tahtmisest ja valmisolekust.

Paljud arvavad, et kurja saab ainult kurjaga võita. Kui on raskusi endale andestamisega, siis tuleb iseendale või inimesele, kes on sulle haiget teinud, kiri kirjutada. Pane detailselt kirja, mida tunned ja miks sul on ikka veel raske sellest üle saada. Seejärel tuleks kiri kõrvale panna. Kirja saab parandada ja täiendada. Tõenäoliselt ei tekigi vajadust seda kirja ära saata, sest kirjapanek ise on piisavalt teraapiline. Selle läbi saavad paljud asjad selgemaks ja mõistetavamaks.

Tähtis on, et sellele, kes andeks palub, ka andeks antakse. Andeks paluda on raske, ka andestamine pole kergete killast. Häid sõnu ei tohi alavääristada, pilgata ega tagasi lükata. Andestamine on kindlasti tugevuse märk.

Südame­headust!