Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud Aleksandr Solženitsõn on küsinud: „Oh oleks see vaid nii, et kusagil on kurjad inimesed, kes teevad salajas kurje tegusid. Paraku läheb hea ja kurja piir läbi iga inimese südamest. Ja kes oleks valmis hävitama kasvõi tükikest omaenese südant?” Nii arutles mees, kes julges ühes erakirjas Stalinit kritiseerida ja sai selle eest kaheksa aastat sunnitöölaagrit.
Reetmist ja valu on väga raske andeks anda. Oleme ilmselt kõik elu jooksul mitmeid kordi kuulnud kedagi ütlevat, et ta ei andesta seda teisele inimesele mitte kunagi! Kerge on minna lihtsama vastupanu teed, silm silma, hammas hamba vastu. Ma tean, millest ma kirjutan, sest olen neid tundeid ise ka tundnud.
Tänases ajakirjas harutab psühhoterapeut Alexander Kotchubei andeksandmise pika ja keerulise hingeprotsessi ükshaaval lahti. Ta teab, et kuigi üks osa meist on nõus reetmisele enam mitte mõtlema, siis teine pool vaidleb vastu: „Sind tehti ju maatasa, sulle näidati koht kätte, sind kasutati ära!” Lisandub omakorda taust: „Mina olin ju tema vastu nii hea, nii lahke ja vastutulelik, ma pingutasin tema pärast ja ohverdasin tema nimel oma väärtusliku aega.”
Kõige tulemusena on psüühika enesesüüdistustest tulvil. Just see andeksandmist takistabki, muudab keeruliseks ja vahest ületamatukski probleemiks.
Tema meelest pole niisugustes vastuolulistes mõtetes midagi erilist ega ennekuulmatut. On väga inimlik vastuolulisi tundeid tunda, toimunu üle korduvalt mõelda ning andeksandmise raskust kogeda.
