T, 29.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Lugeja küsib, jurist vastab

60+
Lugeja küsib, jurist vastab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Foto: www.shutterstock.com

Töötaja oli puhkusel ja tööandja ei maksnud talle puhkusetasu. Tööandjalt küsides sai vastuse, et võib maksta ka palgapäeval. Palun selgitage, kas tööandja võib ise otsustada, millal maksta puhkusetasu?

Vastab Tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Ülle Kool.

Puhkusetasu makstakse töölepingu seaduse § 70 lg 2 kohaselt hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Ainult poolte kokkuleppel on võimalik puhkusetasu maksta puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval.

Antud sättega pole keelatud töötajaga ka kokkulepped, kus puhkusetasu makstakse näiteks puhkuse kestel või et puhkusetasu makstakse osade kaupa. Oluline on, et ei maksta hiljem kui puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval.

Tööandja ei saa puhkusetasu maksmist palgapäeval ise otsustada, selleks on vaja tööandja ja töötaja kokkulepet. Kokkuleppe puudumisel on töötajal puhkusetasu maksmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. Hetkel kehtiv viivis on 8,05 protsenti aastas ehk arvutuslikult ligikaudu 0,022 protsenti viivitatavalt summalt päevas.

Kui ma töötan osalise tööajaga, kas minu puhkus on lühem kui 28 kalendripäeva?

Vastab Tööinspektsiooni Ida inspektsiooni tööinspektor-jurist Ülle Kool.

Puhkuse kestus ei olene sellest, kas töötaja töötab täis- või osalise tööajaga, puhkust antakse nii mitu kalendripäeva, kui seadus ja töötajaga sõlmitud tööleping ette näevad. Osaline tööaeg ei tähenda osalist puhkust, seda saab sama palju kui täistööajaga töötamise korral. Töölepingu seaduse § 55 järgi eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Seega vähemalt 28 kalendripäeva puhkust on iga kalendriaasta eest ette nähtud igale töötajal, olenemata sellest, kas ta töötab täis- või osalise tööajaga.

Pooled võivad töölepingus leppida kokku, et tasu ööajal töötamise eest sisaldub töötasus, kuid sel juhul peab kokkulepitud töötasu olema töötasu alammäärast suurem. Kuna ööajal tehtav töö tuleb täiendavalt hüvitada, ei ole seadusega kooskõlas olukord, kus pooled on kokku leppinud töötasu alammääras, mis juba sisaldab tasu öösel töötamise eest. Viidatud juhul saab töötaja kätte üksnes seaduses toodud miinimumi, mis ei sisalda öötöö lisatasu komponenti.

Riigipühal tehtud töö eest tuleb tööandjal maksta kahekordset töötasu. Erinevalt ööajal töötamise tasust ei näe seadus ette võimalust leppida kokku, et lisatasu riigipühadel töötamise eest sisaldub töötasus. Seega tuleb riigipühadel tehtav töö alati lisaks kokkulepitud töötasule hüvitada.

Pooled võivad leppida kokku, et rahalise hüvitise asemel antakse töötajale täiendavat vaba aega ööajal või riigipühal töötatud ajaga võrdses ulatuses. Sel juhul tuleb vaba aeg anda kokkulepitud tööajal ning see tasustatakse seetõttu nagu tavaline tööaeg.

Õpetaja töötab koolis nii õpetaja kui ka laborandina ja tal on nende tööde tegemiseks sõlmitud kaks töölepingut. Tema puhkuse pikkused kalendriaastas on õpetajana 56 kalendripäeva ja laborandina 28 kalendripäeva. Kui pikk on sellise töötaja puhkus, kas 28 või 56 päeva?

Vastab Tööinspektsiooni Põhja inspektsiooni tööinspektor-jurist Kaia Taal.

Töölepingu seaduse (TLS) § 55 järgi eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva (põhipuhkus), kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Haridus- ja teadustöötaja põhipuhkus on eelduslikult kuni 56 kalendripäeva (TLS § 58). Töötajal on õigus töölepingus ettenähtud ja seadusega kooskõlas olevale põhipuhkusele, mida antakse töötatud aja eest (TLS § 68). Kui töötajal on mitu töölepingut, on tal õigus puhkusele iga lepingu kohta eraldi. See tähendab, et kui töötajal on erinevate töölepingutega õigus nii 28päevasele kui 56päevasele põhipuhkusele, siis on tal õigus mõlemale puhkusele.

Töölepingu seadus ei sätesta, kuidas mitme töölepingu alusel kasutatavat puhkust ajaliselt sobitama peab, kuid tulenevalt puhkuse eesmärgist on erinevate tööandjate puhul mõistlik arvestada töötaja puhkuse ajaga teises töökohas, et töötaja ei käiks puhkuse ajal teises kohas tööl, vaid puhkaks. Kui mõlemad töölepingud on sõlmitud sama tööandjaga, on taoline olukord lihtsamalt lahendatav ja tööandja saab arvestada ainult enda ettevõtte vajadustega puhkuste ajal.

Kui töötaja asub puhkama näiteks alates 1. juulist õpetaja tööst, siis kestab ta puhkus kuni 26. augustini. Kui sama töötaja oma teisest tööst puhkab samuti alates 1. juulist, siis lõppeb selle teise töökoha puhkus juba 28. juulil ning 29. juulil tuleb asuda laborandina tööle. Küll aga jätkub samal ajal puhkus õpetaja tööst. Sellele tööle asub töötaja alles 27. augustist.

Kui puhkuste kasutamises samal ajal ei jõuta kokkuleppele, siis võib juhtuda, et töötaja puhkab näiteks õpetaja ametist 01.07–26.08 (56 kalendripäeva) ja laborandi ametist alates 27.08–23.09 (28 kalendripäeva) ning sellist perioodi, kus töötaja ei peaks üldse töötama ja saaks mõlemast tööst puhata, ei tekigi. Kindlasti pole see aga puhkuse eesmärki silmas pidades õige.

Seega on kahe töölepinguga töötaval töötajal õigus mõlema lepingu järgsele puhkusele, mis nende võimaliku kattuvuse korral võib olla erineva pikkusega ehk nii minimaalselt 56 (sealhulgas 28) kalendripäeva kui ka maksimaalselt 56+28 kalendripäeva (töötades samal ajal siiski teisel tööl).

Kui palju on mul 12tunnise tööpäeva jooksul õigust pausidele?

Vastab Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni tööinspektor-jurist Anne Simmulmann.

Töölepingu seaduse § 47 lg 2 alusel nähakse töötajale 6tunnise töötamise kohta ette tööpäevasisest vaheaega vähemalt 30 minutit. Tegemist on tavaliselt puhkeajaga einestamiseks ja puhkamiseks, mida tööaja hulka ei arvestata.

Kui tegemist on 12tunnise tööpäevaga, tuleb seaduse kohaselt tõepoolest töötajale ette näha üks 30minutiline tööpäevasisene vaheaeg. Kui aga tööpäev on 12 tunnist pikem, siis tuleb töötajale tööpäeva sees tagada vähemalt kaks 30minutilist vaheaega. Seejuures on oluline märkida, et tööandja ja töötaja võivad töö iseloomu arvestades kokku leppida ka pikemas tööpäevasiseses vaheajas.

Üldjuhul võib töötaja kasutada seda aega oma äranägemise järgi, kusjuures võib ka lahkuda töökohast. Vaheaega tööaja hulka ei arvestata. Kui aga puudub võimalus töökohast lahkumiseks (näiteks lasteaed, kus pole võimalik lapsi järelevalveta jätta), loetakse see aeg tööaja hulka.

Samuti tuleb tööandjal arvestada, et tulenevalt töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 9 lg 3(1) peab töötajale võimaldama suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul tööpäeva või töövahetuse jooksul vaheajad, mis arvestatakse tööaja hulka. Seega olenevalt töö iseloomust näeb seadus ette ka teatud erisused tööpäevasiseste puhkeaegade osas. Nimetatud pauside pikkuseks on 10–15 minutit. Õigus puhkepausidele on näiteks müüjatel, kassapidajatel, liinitöötajatel, baaridaamidel, ettekandjatel. Nende pauside võrra tööpäev ei pikene.

Neil töötajatel, kes töötavad kuvariga, on tööandja kohustatud töö korraldama nii, et tööpäeva kestel oleks võimalik perioodiliselt pidada puhkepause vähemalt 10 protsenti töötamise ajast.

Tihti tuleb ette olukordi, kus võimaldatakse neid vaheaegu aga ainult juhul, kui töö seda lubab või kui tekib selleks võimalus. See pole õige. Tööandja peab töökorralduse reeglites konkreetselt kehtestama aja, mil töötajal on võimalus puhata ja einestada.

Märksõnad
Tagasi üles