Ekraanile ilmuv pilt aitab diagnoosi panna

Luumurdude või -mõrade välja selgitamiseks uurib doktor röntgenuuringu käigus tehtud röntgenipilti. Foto: Phovoir / Scanpix

Inimkehas toimuva visualiseerimiseks kasutab tänapäeva meditsiin kompuuteruuringuid. Tervist tuleb säästa ja seetõttu arst patsienti iga aparaadi alla kergekäeliselt ei saada.

Ultraheliuuringut ehk sonograafiat kasutatakse kõige sagedamini siseelundite, veresoonte, kilpnäärme ning pehmete kudede uurimiseks. Uuringuga saab vaadelda ja mõõta siseorganite kuju, suurust ja ehitust, samuti võimaldab ultraheliaparaat hinnata verevoolu suunda ja kiirust, näiteks kaela ja jäsemete veresoontes. Seevastu kopsu, magu, soolestikku ja luustikku ultraheliuuringuga vaadelda ei saa.

Ultraheliuuring põhineb helilainetel, mis liiguvad inimese kudedes. Aparaat töötleb tagasipeegelduvaid võnkeid ja arvutiekraanile tekib uuritavast kehaosast kujutis.

Uuringu ajal lamab patsient voodil, tema nahale pannakse geeli, millega saavutatakse kontakt nahapinna ja ultrahelianduri vahel. Uuringu tegemiseks asetab arst anduri kehale ja libistab andurit mööda uuritavat pinda. Mõnikord on vaja sellega mõnele kehapiirkonnale kergelt suruda, see võib põhjustada lühiajalist ebamugavustunnet. „Üldiselt on ultraheliuuring siiski valutu,” kirjeldab Rakvere haigla radioloog Katre Samolberg-Pariis uuringu käiku.

Rektaalse ultraheliuuringu käigus viiakse spetsiaalne andur patsiendi pärasoolde. Anduri pärakusse sisestamiseks kasutatakse libestavat ja tuimastavat geeli ning harilikult pole seegi protseduur valulik.

Ultraheliuuringule soovitab Samolberg-Pariis tulla tühja kõhuga, sest täis magu varjab osaliselt teisi kõhuõõne organeid, pärast söömist sapipõis tühjeneb ja söömise järel on soolestikus tavaliselt rohkelt gaasi, mis samuti uuringu tegemist segab. Ravimeid võib võtta tavalise režiimi alusel.

Kusepõie, väikevaagna piirkonna ja neerude uurimiseks peab põis täis olema, sest tühi kusepõis ei ole sonograafiliselt uuritav. Enne uuringut peab patsient uuritavast piirkonnast riided ära võtma, uuritaval ei tohi olla sidemega seotud kohti ega ehteid.

Ultraheliuuringule vastunäidustusi ei ole, uuringut saab ka rasedale ohutult teha.

10–25 minutit kestvale ultraheliuuringule saadab patsiendi perearst või raviarst, kes kirjutab saatekirja. Ravikindlustuseta inimene saab ultraheliuuringule registreeruda ka ilma saatekirjata, kuid siis tuleb eelnevalt uuringu eest tasuda. Näiteks kõhuõõne ultraheliuuringu eest peab patsient Eesti Haigekassa hinnakirja alusel maksma 19,68 eurot. Samuti tuleb uuringuks aeg kinni panna.