Tahan leppida, aga ei oska andeks anda. Kuidas seda teha?

Kellele me tegelikult andestame? Kas me andestame ikka teisele inimesele või iseendale? Foto: www.shutterstock.com

Lähedane inimene reetis, tegi mulle kohutavalt haiget. Mina, meenutades juhtunut, ei suuda enam mõtteid koondada. Pidevalt kerib peas küsimus: „Miks?” Kuid vastust ei ole. Olen väsinud juurdlemast, mis juhtus, aga lahti sellest ka ei saa. Tema haletsemine ja sõnad „Palun andesta!” keeravad mind veel rohkem üles.

Esmapilgul tundub, et küsimusele, kuidas sind reetnud inimesele andestada, on lihtne vastata – keera uus lehekülg ja liigu edasi. Kogemusest teame hästi, et mõnikord toimub andeksandmine iseenesest ja märkamatult, vahel aga hoiab psüühika juhtunut justkui meie silme ees, pisiasjade ja viimse sõnani välja.

Kuigi üks osa meist on nõus reetmisele enam mitte mõtlema, siis teine pool vaidleb vastu: „Sind tehti ju maatasa, sulle näidati koht kätte, sind kasutati ära!” Lisandub omakorda taust: „Mina olin ju tema vastu nii hea, nii lahke ja vastutulelik, ma pingutasin tema pärast ja ohverdasin tema nimel oma väärtusliku aega.”

Kõige tulemusena on psüühika enesesüüdistustest tulvil: „Miks olin nii kergeusklik, miks just mind selliselt koheldi?” Just see andeksandmist takistabki, muudab keeruliseks ja vahest ületamatukski probleemiks.

Niisugustes vastuolulistes mõtetes pole midagi erilist ega ennekuulmatut. On väga inimlik vastuolulisi tundeid tunda, toimunu üle korduvalt mõelda ning andeksandmise raskust kogeda.

Kellele me andestame?

Kellele me tegelikult andestame? Kas andestame ikka teisele inimesele? Ausalt öeldes andestame mingis mõttes ju iseendale või õigemini vabastame end mõtetest teise inimese ja toimunu üle. Andeksandmise käigus lubame endale enam mitte muretseda, teise ja juhtunuga seoses mitte halbu mõtteid mõelda ega kerida peas korduvaid vastuseta jäävaid küsimusi „Miks ja mille eest?”. Varem või hiljem väsitab see enesepiinamine ja hingeline valu meid nii ära, et hakkab omaenda kehast kahju, sest keha peab kannatama mõistuse pärast, mis ei oska rahu leida. Seejärel sünnibki tervem mõttelaad, mis viib järelduseni: „Ma ei kavatse enam juhtunule mõelda, pigem mõtlen millelegi muule.” Sellega end koormavatest mõtetest vabastamegi.