Nii küsis Priit Ennet Rahvusringhäälingu teadusminutites. Esmapilgul tundub see nipiga küsimus, kuid tegelikult ei ole.
Mis on ühist inimese ajul ja kokku kägardatud paberilehel?
6. juuli 2015, 23:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleb nimelt välja, et ajukoore kurrud ja paberilehe voldid on kirjeldatavad ühe ja sama matemaatilise valemi järgi.
Nii, nagu eri materjalist ja paksusega paberilehed kägarduvad kokku natuke eri moodi, nõnda on ka eri loomaliikide aju igaühel natuke isesuguse kurrutusega. Kui hiire või roti aju on peaaegu täiesti sile, siis näiteks seal ja inimesel on aju pinnal selgelt väljendunud vaod ja käärud.
Miks meie aju nii kurruline on, see on teada. Ajukoor on enda all oleva valgeaine küljes kinni ja kui ajukoore pindala kasvab, aga valgeaine eriti mitte, siis tulevad koorele kurrud sisse. Ent kuidas täpselt need kurrud tulevad, see on teine küsimus ning just seda teist küsimust ongi nüüd uurinud brasiilia ajuteadlane Suzana Herculano-Suzel Rio de Janeiro föderaalülikoolist ja ta kolleegid, kes on viimased kümme aastat mõõtnud hoolega paljude imetajate ajusid.
Ühel ilusal päeval märkas Herculano-Suzel, et tema ees laual kokku kägardatud paberilehed meenutavad natuke aju. Sellest tuligi mõte võrrelda aju ja paberikurde põhjalikumalt. Terve päeva kortsutas ta pabereid nagu väike laps. Õhtuks oli valem kirjas. Nagu ta koos kaasautoritega nüüd ajakirjas Science kirjutab, sama valem väljendab ka ajukoore kurrulisust.
Selgub, et tähtsad on siin eelkõige kaks asjaolu. Esiteks ajukoore pindala – mida suurem pindala, seda rohkem on selles tõenäoliselt kurde.Teiseks ajukoore paksus – mida paksem koor, seda vähem see kurrutub. Neid kahte arvu teades võime enam-vähem täpselt ennustada, milline mõne loomaliigi aju välja näeb. Kui ei usu, võtke leht paberit ja proovige ise järele.
